Hocico: "Inimesed austavad ausust meie muusikas ja sõnades"

08-08-2018 | kirjutas: Ivo Kiviorg


Juba täna täpselt 10 aastat tagasi ilmunud Rada7.ee intervjuus kinnitati, et Hocico on bänd, mis ei vaja tumeda elektroonilise muusika skenele kindlasti enam tutvustamist. On ka tõsi, et on vähe bände, kes saavad öelda, et nad on mänginud olulist rolli terve žanri vormimisel. Varem pigem vaid tekiila ning sombreerodega seostunud Mehhiko pani Hocico kindlalt tumeelektroonika skene teadvuses kaardile ning tõi mängu ka uutmoodi tigeduse kõlapilti.

18. augustil tõstab see legendaarne Mehhiko kuri-electro industriaalduo temperatuuri Sveta Baaris. Võib öelda, et Hocico armastab Eestit (ja vastavalt kindlatele allikatele ka likööri Vana Tallinn) ning siin jätkub neid, kes armastavad Hocicot – tegemist on nende kuuenda kontserdiga Eestis. Kontserdi teeb seekord meie meeleheaks eriti väsimatult toimetav Roman ja tema Damn.Loud agentuur. Õhtu kuumutamisega alustab Evestus ning plaadimängijate tagant leiab lisaks veel BFTV DJ-d.

Erk Aicrag, vokalist ja frontman, alustab intervjuud tänusõnadega ning kiidab, et jube hea meel on taas Eestisse tulla. Kuna 10 aastat vahet eelmise intervjuuga on parajalt pikk aeg ning veelgi pikem on 25 aastat ühe bändi eaks, siis proovime kahepeale kiirelt mõned asjad võrdlusesse ja konteksti pista.



EBM ja skene

“Oh, paljugi on EBM muusikas muutunud 25. aastaga,” alustab Erk ettevaatlikult. “Kui me alustasime, siis me olime poliitiliselt-sotsiaalselt motiveeritud – viitasime sellele, mis on maailmas valesti või halvasti, olime ühiskonnakriitilised. Samas täna on palju bände EBMis või elektroonilises skenes liialt pealiskaudsed, mittemidagiütlevad. Vast see on peamine erinevus. Tehniliselt rääkides, siis mulle meeldib, kuidas see praegu kõlab. Tehniliselt on võimalik nüüd kõlada oluliselt suuremana ja paremini, kuid sisu, ausalt öeldes, jääb pahatihti lahjaks.”

“Ütlen seda peamiselt just EBMi kohta, mõnest muust žanrist justkui leiab rohkem häid bände. Võibolla muidugi mõttetu kritiseerimine ja kõlan seda öeldes nagu penskar, aga tundub nagu uuem generatsioon ei mõista alati selle muusika algupärast vaimu. Aga kui mina alustasin, siis see, mis mind erutas, oli just sisu. See oli olulisem kui saund. Ma loodan, et sisu saab jälle rohkem tähelepanu.”

“Skene enda suhtes peab vaid kiitma, võrratud inimesed ja ka peale 25. aastat tutvub järjest uute inimestega, ka väga noortega, kellele on meie muusikat tutvustanud kas sõbrad või hoopis vanemad. See kindlasti on põhjus, miks edasi kütta ja äge, et ka noored üle maailma naudivad me kraami.”



Bändi areng

Out of Line, skenes lege Saksa plaadifirma, mille all Hocico juba paarkümmend aastat olnud on, andis eelmisel aastal välja esimese (ja internetitagasiside põhjal kauaoodatud) Hocico kogumikalbumi “The Spell Of The Spider”, kus lisaks paremikule ka seni avaldamata või muidu haruldast kraami. Viitan, et selle kokkupanekuga pidi nagunii mõtlema kogu karjäärile tagasi ja küsin, kuidas tema meelest Hocico selle ajaga arenenud on, mille poolest on see parem kui 25 aastat tagasi?

“Kui me alustasime, siis me olime ülimalt tigedad... noh, teismelised, eksole. Siis vast oli põhiline kui vihast muusikat saab teha ning palju kangeid sõnu korraga suudab riita laduda. Nüüd vast oleme veidi kogenumad ja proovime end siiski võimalikult oskuslikult väljendada, järjest paremad ja paremad sõnad ning eks oleme ka produktsiooni poolelt arenenud. Ma arvan, et oleme mitmes mõttes paremad kui varem. Muusika on liikunud rohkem klubisaundi poole, mis tähendab, et oleme tantsuplatsil asjakohased. Samal ajal on meil endiselt sõnum, seesama poliitiline-sotsiaalne lähenemine. Ja seda bändi on endiselt väga äge teha.”

“Oh, kurat, see on raske küsimus,” kurdab Erk, kui küsin võtit nii pika bändi ea jaoks. “Mulle tundub, et me oleme olnud piisavalt ausad, et jätkata ja öelda täpselt seda, mis me arvame. Inimesed austavad seda ausust meie muusikas ja sõnades. Sel on ühendav jõud ning paneb ka peale 25 aastat tahtma rohkem ja enamat, kas pole? Ausus on vast see, mis ma pakuksin. Inimesed naudivad seda, mis me teeme.”



Mexico City vs Leipzig

Just sõnad ja sõnum on asi, mida Erk korduvalt intervjuu jooksul välja toob. Algusaegadel oli põhiliselt inspiratsiooniks Mexico City karm tänavaelu, mida igapäevaselt näha ja kogeda sai. Tänaseks on Erk ise tegelikult juba Saksamaale, Leipzigisse kolinud. Uurin, kui palju ta kodumaa eluga end kursis hoiab?

“Oh, ma ikka loen igapäevaselt ajalehti. Mehhikos on mu juured ning mul on seal endiselt palju sõpru ja perekond. See mõjutab mind endiselt väga palju. Jälgin hoolikalt hetkeseisu, sest seal on reaalselt sõda käimas. Ehkki selles sõjas pole tanke ja droone, vaid sõda narkokartellide vastu, siis tuhandeid inimesi sureb igal aastal. Viimane statistika ütles, et 89 inimest saab iga päev surma. Iga päev! Valitsus pole suutnud seda peatada ja see on suur probleem. On väga kurb lugeda, et süütud inimesed surevad. Mehhiko on lihtsalt geograafiliselt tee peal, narko teekonnal suurimale turule. Lihtsalt väga kurb, vastik on selle kohta lugeda, iga päev juhtub seal midagi halba. See mõjutab mind, väga palju mõjutab.”

“Majanduse makrotasemel läheb Mehhikol tegelikult isegi päris hästi,” räägib Erk, kui pinnin mingeid positiivseid uudiseid, mis võivad viia Mehhiko helgema tuleviku poole. “On maavarasid, on naftat, inimesed teevad õigeid asju. Kuid need makrotaseme numbrid ei peegeldu väga mikrotasemel ühiskonnas – 60% elanikkonnast on vaesed, paljud elavad alla vaesuspiiri, elamistingimused on ebakvaliteetsed. See on kurb. Samas on meil nüüd uus president (Andrés Manuel López Obrador, astub ametisse 1. detsembril – toim.), kes on tõstatanud õiged teemad. Ühena nende hulgas on üleskutse lõpetada see sõda, pakkudes selleks välja näiteks ka armuandmise osade narkokuritegude puhul. See kõlab mõistlikult, sest kuidagi on vaja võimaldada normaalse elu jätkamine. Narkoäri pole võimalik peatada. On vaid võimalus sellega tegeleda nii, et see ei mõjutaks tavainimesi, kes lihtsalt tahavad oma elu normaalselt elada. Eks paistab, mida detsember toob, aga ma arvan, et paljud inimesed on selle üle õnnelikud ja sellest võib midagi head välja tulla. Loodan väga.”

“Siin ma elan väga-väga vaikselt. Inimesed väärtustavad siin elu. Saan minna õue läpakaga tööd tegema, armastan väga parke,” räägib Erk, kui küsin, kas elu Leipzigis ajab piisavalt närvi, et sõnade kirjutamiseks inspireerida. “Toome oma sõnades endiselt maailma pahupoolt välja ning mulle endiselt väga meeldib jõuline muusika ning raevukad sõnad, aga on lihtsalt suurepärane, et mul on võimalus samas elada väga tavalist ja vaikset elu. Mehhikos elamine oli täielik põrgu. Tead… ma elasin üpris kohutavas piirkonnas, kus tänaval käis narkoäri ning inimesed võitlesid ka mõne dollari pärast. Olen väga õnnelik, et ma ei pea seda enam nägema.”


Hocico, Evestus ja BFTV DJ-d, 18. august, Sveta Baar

Ivo Kiviorg
Ivo on olnud radaseitsme aegade algusest selle eestvedaja ja üks kirjutajatest. Aja jooksul teinud kaastööd pea kõikidesse kohalikesse päevalehtedesse ja hunnikusse ajakirjadesse ning olnud nõu ja jõuga abiks mitmete ürituste ja festivalide korraldamisel.

Vaata selle autori kõiki artikleid »