Mina korraldan: Skeneraator festival

02-08-2018 | kirjutas: Ivo Kiviorg


Paari nädala pärast, 17.-18. augustil toimub Peipsi ääres, Tartumaal Ranna puhkekülas kolmandat korda Skeneraator festival. Skeneraator nimetab end Eesti esimeseks “desert festiks” ja seda ilmselt mitte toimumiskohas täiesti olemasoleva kauni liivase rannariba, vaid muusikavaliku tõttu, kus segunevad suitsune metal, psühhedeelne rock ja käre punk, fookusega stoner muusikale.

Festival on alguse saanud DIY Punk in Tartu kogukonnast ning just DIY põhimõtted iseloomustavad festivali hästi – festivali teeb võimalikuks vabatahtlik töö ning siiras soov tuua inimesed kokku ja pakkuda head muusikat. See omakorda tähendab sõltumatust ja isemajandavust, mille tulemusena pakub festival reklaamidest ja kaubanduslikust mürast vaba kontsertelamust.

Skeneraator nimena on samuti tabav – tegemist on festivaliga, mis tabab täpselt skenenishi ning kus, värskendava vaheldusena, kuhjaga elustiili ees ei oota. Täpsustavalt võiks öelda, et minifestivaliga – eelmisel aastal oli koos esinejatega sel skeneolengul umbes 400 inimest, trendi järgi ja õunte pealt ennustades on korraldajad sel aastal rahul umbes 450 inimesega.

Korraldustiimi pealikuks on Sander Luuk, kellelt ka eelmised ja järgnevad detailid suve alguses linti said. Tema põhjalikuma elutee kaardistuse leiab festivali lehelt, kuid korraldamise osas räägib Sander, et esialgu sai kätt proovitud Tallinnas Reggae Baaris. Näiteks üritustesari “Närime läbi” (Vol 1 näitena), millega koguti raha loomade varjupaikadele.


Psühhedeelsed külalised Venemaalt - Lucidvox.


Krokodilli ehk Kroksi klubi ja DIY Punk in Tartu

“Kui ma 2009 Tartusse kolisin, siis ei olnud siin üldse midagi. Skene oli täiesti puudu,” räägib Sander. “Me hakkasime seda vaikselt üles töötama ja 2011 sai esimene koht rockiklubi keldris üles pandud. Sealt sai Krokodilli klubi alguse. Too nimi ei olnud siis küll veel olemas, tuli vist 2012, aga siis me hakkasime tegema seda.”

Kui keegi ei korraldaks oleks ju jube igav. Lihtsalt peab korraldama.“Kroksi klubi on siiamaani olemas ja ei ole kusagile kadunud. See on selline kogukonna värk. On seltskond ja need, kes korraldavad, lihtsalt seepärast, et keegi teine ju ei korralda. Kui keegi ei korraldaks oleks ju jube igav. Lihtsalt peab korraldama. Meil on seal inimesed, kes tegelevad erinevate asjadega – oma promoinimesed, oma nö logistikapool, need, kes otsivad ja viitsivad jännata ning füüsiline jõud, lisaks muidugi need inimesed, kes toetavad seda ettevõtmist.”

“Toetamine tähendab peamiselt kohal käimist. Sellest aastast, seoses klubiga uude kohta kolimisega, oleme ka ametlikult MTÜ ja inimesed klubi liikmena kannavad iga kuu natuke raha. See annab majandamisele palju juurde – asjad lähevad katki ja neid on vaja parandada, seal on vaja ehitada, muusikatehnika on kallis jne. Praegu on meil umbes 30 liiget ja see kasvab - me tegelikult alles tegime selle liikmevärgi. Klubi ise saab valmis nii pooleteist või kahe aasta pärast ehk. Vaja on eelnevalt täita erinevad nõuded klubi jaoks – varuväljapääsud jms – ning see seab piirid avalikeks üritusteks. Aga sellised klubi sisesed üritused, kus klubi liikmed võivad oma tuttavaid ja sõpru kaasa tuua, need toimuvad ikka.”

DIY Punk in Tartu, mis on märgitud festivali korraldajana, on põhimõtteliselt sama asi, mis Kroksi klubi. Ma ei taha öelda, et me peidame end selle taha, aga see sai samuti selle pärast tehtud, et siin skene kasvatada. Krokodilli klubiga ei saanud vanas kohas samuti avalikke kontserte teha, seega ei saanud ka seda välja reklaamida. Olime ühe ettevõtte hoones, väga sügaval maa all, aga tagahoovis oli suur masinapark ning siis kardeti, et äkki meil keegi läheb ja paneb sealt tuuri midagi. Muidugi midagi sellist ei juhtunud. Eks oli külastajaid, kes joogisena kakerdasid vales kohas ja kes me maksime selle eest ka trahvi, aga siiski õnneks midagi ei juhtunud.”


Värsket saundi Kannabinõialt.


Festival kui hobi

Skenekorraldajate ja õhinapõhiste majandajate entusiasmi imetleda pole kuidagi liigne. Kes ise on järgi proovinud, see teab hästi, mida see tähendab – sada sahmimist ja tulemuseks tõenäoliselt põnts isiklikule rahakotile. Ei midagi erakordselt glamuurset, kui ehk välja arvata skene poolt mõni high-five. Sander isegi kinnitab, et Skeneraator ei ole niivõrd ettevõtmine kui ta on hobi: “Me ei saa selle eest palka, me maksame peale tavaliselt. Aga me oleme kõik nõus seda tegema.” Seega, üks ilmselgetest küsimustest on, miks? Miks ometi keegi viitsib lausa festivali korraldada?

Kui näed, et inimesed teevad midagi südamest ja seepärast, et endale meeldib ja tahavad teiste jaoks midagi luua, siis see muutub mitte kahjuks, vaid boonuseks.“Kusjuures, minu arust arendab see väga palju erinevaid oskuseid. Kasvõi suhtlemisoskust või organiseerimisvõimet ja need on ju väga vajalikud. Pealegi, kui oled suure energiaga ja sul on seda jõudu, et korraldada, siis tuleks seda energiat võimalikult palju ära rakendada. Lisaks ma ei tee seda ka üksinda – meil on inimesed, kes sellega kogu aeg tegelevad. Aga mille jaoks me seda teeme? Meil ei toimu ju siin mitte midagi.”

“Suvel on küll Hard Rock Laager, kus on käinud küll sõbrad-tuttavad Mang Ont või Liblikas esinemas, aga see festival ei ole suuremalt jaolt minu maitse ning neid inimesi on ju veel, kes kuulavad just sellist muusikat nagu meie pakume. Me tahaks just sellist, kus oleks hea vibe, kus esinejad saavad ka festivali külastajatega suhelda, on rahulik, chill, mõnus ja rohkem selliseid festivale pole. Punk'n Roll on ehk samasugune, aga see on natukene väiksem – pärast lahkulöömist (Punk'n Rollist Tartus sai paar aastat tagasi Punk'n Roll Kaiaveres ja Punk & Rock Tartus – toim.) umbes 150 inimest, selline mõnus karjamaa häng. See on ka väga tore ja lõbus alati.”

Sellise festivali “peakorraldaja” töö on nagu võite ette kujutada, sisaldab kõike. “Suurem eeltöö on tõesti minul – tegelen kodulehega, bändidega ja neile kirjutamisega ning kõik sellised asjad. Kohapeal lava ja kuna ma olen ise muusik, siis jagan ka PA-st ja backlinest. Ise olen muidugi trummar (naer), aga ikkagi – aastad on lihtsalt koolitanud. Kuna ma oskan seda, siis mul ei ole probleemi sellega tegeleda.” Vestlus Sandriga toimus juba mai keskel ja ootamatult selgub, et põhimõtteliselt on praeguseks momendiks kõik ette valmistatud. “Alustasime meelega juba novembris, et saaks asjad normaalselt suve alguseks aetud, sest suvel tahan ka mina minna reisima. Eelmine aasta natuke jooksime kokku sellega, ei jõudnud kõiki asju ära teha. Siis oli augusti alguses veel pilla-palla natuke asju.”

“Võibolla on siin mingi inimlik moment. Kui näed, et inimesed teevad midagi südamest ja seepärast, et endale meeldib ja tahavad teiste jaoks midagi luua, siis see muutub mitte kahjuks, vaid boonuseks,” arvab ta mu imestuse peale, et kuidas nii sujuvalt on õnnestunud. “Ilmselt see energia või aura su ümber nakatab ka teisi.”


Üks industriaalsem kõrvalepõige Freakangeli abil.


Olustikust olulist

Kui tavaliselt on toitlustus ja eriti kärakamüük festivalidel oluline sissetuleku allikas, siis Skeneraatoril on oma söök ja jook lubatud. “Siin peab aru saama sellest, et skene ei ole rikas,” seletab Sander. “Teame küll, et alkohol on üks võimalikest sissetuleku allikatest, aga me ei saa seda endale lubada. Tegelikult tahaks hea meelega ka piletihinna odavamaks lasta, aga kõik võtab oma – eelarve on parajalt suur ikkagi. Aga kui me võtaksime inimestelt oma alkoholi võimaluse ka ära, siis läheks ikka hirmkalliks inimestel see majandamine. Pealegi pole see primaarne nagunii.”

Seega on festivali vundamendiks ainult piletid. “Tõesti, ta ei ole veel ükski aasta end ära tasunud, aga tendents on selline, et võibolla kahe aasta pärast oleme nullis. Või kolme aasta pärast, kuidas vaadata. Antud juhul on jah, pilet veidi kallim, aga selle eest võid oma joogi ja söögi kaasa võtta, kohapeal saab grillida (festivali platsil on spetsiaalne grillimis- ja lõkkeala) ja kui soovid võid juua. Muidugi klaastaarat ei luba, mitte seepärast, et me ei taha, vaid lihtsalt õnnetusi juhtub. See on nii igal pool.”

See muidugi ei tähenda, et kohapeal üldse süüa ei pakuta. Festivali koduleht lubab tagada täis kõhu ja hea valiku nii veganitele kui lihasööjatele. Sel aastal on näiteks peamiseks toitlustajaks MTÜ Elujanu, mis pakub võimalikult värskest toorainest vegan ja taimetoitu. Lisaks Elujanu toidulavkale sõidab nendega kaasa ka vegan sõõrikute köögike – Lukumades. Mõlema puhul võtmesõnaks Lähis-Ida maitsed.

Festivali infolehel jääb silma biolagunevate seepide ja hambapastade kasutamise soovituste kõrval ka soovitus “full on crustiks hakata”. Nõuan selgitust. “Crust punk on tänavapunk. Tänaval elav punkar, kelle põhimõtted on, et kõik on inimesed - lase olla ja lase ise elada; tee ise ja ole ise, ilma, et kellelegi midagi halba sooviks. Aga see tähendab ka seda, et tänavaelul ei ole võimalik end pesta nii tihti kusagil, siis ongi variant, et elad festivali üle pesemata…” Hirmunutele aga teadmiseks, et puhkebaas asub puhta liivaranna kõrval ja hea ilmaga on Peipsis väga mõnus ujuda ning lisaks on võimalus saunas käia.


Boar. Jah, Oulust.


Esinejate nimekiri – kolmeteistkümnest vaid kolm bändi Eestist, aga viis Soomest

“Soomes on selliseid asju rohkem lihtsalt. Skene on tugevam ja seda juba seepärast, et muusika õppimist saab alustada juba koolist. Ma ei tea, kuidas praegu hetkel, aga kui mina käisin koolis, siis muusikaklassis käies oli valikuks koorilaul, mingid pasunad, heal juhul ka klaver. Rootsis või Soomes saad hakata kitarri õppima esimesest või teisest klassist. Või trumme või mida iganes. Kõik võimalused ja eeldused on olemas ja seepärast seal ka nii palju häid asju on, mida saab kutsuda. Lisaks on siinsed inimesed aastaid-aastaid ise Soomes festivalidel käinud ning on tekkinud tuttavaid. Samamoodi läbi selle on rahvast läbi liikunud, et me oleme korraldanud Krokodilli klubiga kontserte. Nähakse, et me teeme ja oleme ning tahavad ise kaasa lüüa.”

“Eestis on ka väga häid bände, aga ehkki me oleme kõik sõbrad, siis igal aastal ei saa ka ju samu nägusid kutsuda. Ma ei taha öelda, et igavaks läheks, aga võibolla ei ole uut materjali. Näiteks Kannabinõid teeb uut materjali ja ehkki nad käisid ka esimesel aastal, siis seepärast ma nad ka kutsusin.”

Esinejad esinevad skeneüritusel loomulikult samuti peamiselt skenepõhjustel. “On arusaadav, kui oled kuskil Oulust pärit ja ei saa isegi ühe päevaga kohale. Siis on ilmselgelt vaja ööbimiskohta vahepeale ja muidugi laevapileteid. See on okei, põhimõtteliselt lõpuks nulli ikka eest tulemine.”

“Eks me hea meelega tahaks veel rohkem bände saada, aga meil ei ole ressurssi. Ka inimressurssi, et teist lava teha. Lihtsalt ei ole inimesi, kes oskaksid ja jaksaksid majandada seda. Raha on muidugi ka küsimus, pole mõttekas end täiesti võlgadesse tõmmata. Aga kui keegi tunneb, et järgmisel aastal tuleks meile appi, et tekitada kuidagi omade vahenditega teine lava, tehnika ja valgus, palun väga.”


Skeneraator festival
17.-18. augustil Ranna puhkekülas Tartumaal
Esinejad: Boar (FI), Deep Space Destructors (FI), Diäb Soulé (FI), Estoner, Eschatos (LV), Freakangel, Hellhookah (LT), Kannabinõid, Keretik (FI), Kuudes Silmä (FI), Lucidvox (RU), Octopussy (PL), Saturn's Husk (LV).

Lisainfo ja piletid: http://skeneraator.generaadio.ee/

Ivo Kiviorg
Ivo on olnud radaseitsme aegade algusest selle eestvedaja ja üks kirjutajatest. Aja jooksul teinud kaastööd pea kõikidesse kohalikesse päevalehtedesse ja hunnikusse ajakirjadesse ning olnud nõu ja jõuga abiks mitmete ürituste ja festivalide korraldamisel.

Vaata selle autori kõiki artikleid »

Tegelmann
02-08-2018
kell 22:59

Ōiget asja ajad Stirru y

Trash
03-08-2018
kell 00:17

Jajah! Respekt ja edu soovides!

Ledmuda
03-08-2018
kell 09:19

Mulle suhtumine meeldib, õige vend!

fumie
03-08-2018
kell 15:01

jee!

Arn
03-08-2018
kell 19:30

y

ajudoonor
04-08-2018
kell 09:17

Stirru is the man. super pray

Soovin palju edu!