Nädala muusikapai nr 73

15-06-2018 | kirjutas: Rada7.ee


Muusikapai on radaseitsme iganädalane ports muusikasoovitusi, kus toome välja viimasel ajal kõrvu jäänud põnevaima kraami. Seejuures võib pai olla ka vastukarva - värskete lemmikute hulgas võib olla ka midagi uskumatult halba või muljetavaldavalt masendavat.


Dopethrone - "Killdozer"


MC STan B: Eelmisel nädalal sai 14 aastat sellest, kui Marvin Heemeyer alustas oma killdozeriga kättemaksu väikese Colorado linnakese, Granby, vastu. Kanada seene- ja savubändi Dopethrone'i lugu sellest konkreetsest sündmusest ei räägi, kuid kõlab küll nagu seesama killdozer kihutaks su poole gaas põhjas. Rammus, väga rammus track.


Interpol - "The Rover"

Evert: Siin kukeseentega täidetud suvikõrvitsa ja kõrvitsarisotto retseptide kõrval maandusin uue Interpoli lainele. Tegu on essa singliga uuel albumil, mis lendab letti selle aasta augustis! The Rover kõlab natuke nagu vana (oh, JR kohta saab juba öelda vana bänd!!) Junk Riot millele Ozzy peale laulab. Natuke kummaline kooslus, aga toimib. Kes pole kursis, vaadake ka Junk Riot üle - neil on koosseisu muudatuste tõttu täitsa uus tulemine ning Osbourne'ist pole haisugi.


Oh Sees - "Overthrown"

Timo Tiivas: Oh Sees (varasemalt Thee Oh Sees) on juba üle kümne aasta suutnud iga aasta uue albumi välja anda (mõni aasta isegi kaks) ja tundub, et nende populaarsus pigem aina kasvab ja uusi albumeid kiidetakse üha rohkem. Alustasid nad psühhedeelse garage rockina ja aina kurjemaks on nad tasapidi muutunud. Kui nüüd seda uut lugu kuulata, siis ma ei imesta kui varsti ninamehel John Dwyeril tuleb pähe näiteks death metal album teha.


Rødhåd - "Blacksmith"

Ivo: Eelmisel aastal super albumi "Anxious" välja andnud Rødhådilt värske pala seoses teiste skenebosside, Modeselektori kogumikuga "Modeselektion Vol. 04". Juuni algul välja antud kogumikul leiab muudki head ja paremat, kuid ennast kõnetas enim just Rødhådi süngemat sorti sepikojabiit.


Pazuzu - Baptism Of Infant Flesh

Rene: On palju artiste, kes väidavad ise või kelle kohta on väidetud, et nad on inimesest ja elust suuremad. Enamajaolt vuristatakse selle kinnituseks ette mitmesuguseid kvantitatiivseid näitajaid, mis justkui peaks muljet avaldama. Üldiselt ei kipu mulje avalduma. Lora jääb loraks, vahet pole, kas hoobeldakse iharuse, jõukuse või eluviisi mahedusega. Rääkimata läbimüügist või võimalike kuulajate koguarvust. Ja siis on sellised subkultuurid, mille praktikutel on vähemalt nende enda ettekujutuse põhjal otseühendus kõrgemate sfääridega. Üks neist on black metal ja selle sopistused. Selles avalduvad popmuusika kaks vahest kõige sümpaatsemat omadust oma kodustamata kujul - see on kõikide võimaluste maa ja selle südametunnistuseks on naiivsus. Näeb ju mitme black metali tiiva eetos ette inimesest ära pööramist. Ega nemad esine, nemad ajavad asju metafüüsiliste entiteetidega (sageli küll piletiraha eest ja avalikus kohas). Selle parimaks näiteks ongi lingitud lugu. See ei ole mõeldud toimima muusikapalana, samuti ei saa selle kuulamise läbi ristitud ükski imik, kogu selline muusika on mõeldud meediakanalina. Kuulaja roll on ainult pala käivitada, ülejäänusse tema enam ei puutu, ülejäänu on artisti ja kõrgemate sfääride vaheline asi. Kuulaja on kui telefonioperaator, kes korraldab ühendusi, selle luksusega, et on võimalus vestlust pealt kuulata. Seda maksab teha, kuigi see vestlus võib paista nagu keegi räägiks seinaga, võib minna väga huvitavaks kui kunagi teine pool vastabki.
Vähemalt saaks tööd meedikud.


Tartu southern-metal jõugu Redneck Rampage'i uue albumi "Caveman Chronicles" eelkuulamissessioon on selleks korraks läbi, aga sellest pole midagi - plaati esitletakse juba täna Genialistide klubis. Õhtut oodates soovitame aga kerida läbi bändiliikmete musasoovitused.


Ghost - "Miasma"

Martin: Ghost on viimasel ajal hevimaastikul ohtralt laineid löönud. Paar nädalat tagasi ilmus nende uus plaat „Prequelle“, mis segab neile omaselt 80-ndate hardrocki, doom-metali ja popballaadid. Omajagu kiiksuga on uuel plaadil instrumentaalilmutis "Miasma", mida kuulates tulid mulle meelde mu vana lemmiku Steve Stevensi soololood, Michael Jackson ja Lonely Island. Kõik segamini ja erinevatel põhjustel. Andke minna ja kuulake, äkki üllatab see lugu teid ka.


Blake Shelton - "Straight Outta Cold Beer"

Allan: Ideaalne autosõidu tümm!


Boss Keloid - "Chronosiam"

Karl: Mida aeg edasi, seda vähem mahti on uut muusikat otsida. Boss Keloid on üks neist vähestest bändidest, kelle materjali olen viimasel ajal viitsinud põhjalikult läbi kuulata. Mulle meeldib, ehk teilegi.


Fu Manchu - "Don't Panic"

Enriko: Vanameistrid jaksavad. Veerandsada aastat esimesest albumist ja hoog jätkuvalt hea.


Anaal Nathrakh - "Hold Your Children Close and Pray for Oblivion"

Indrek: Muhedat tantsubiiti mängiv briti vokaal-instrumentaalkollektiiv Anaal Nathrakh on tuntud oma tempokate lugude ja kõrvu paitava vokaali poolest. Nende nihilismist ja misantroopiast nõretav muusika on viimastel aastatel stiili poolest küll natuke mahedamaks muutunud, aga viimane ülioskuslikult kirjutatud album mõjub emotsionaalsel tasandil veelgi karmimalt. ANi muusika maalib erinevates mustades varjundites kauni pildi inimkonna rüvedusest ja tekitab tunde, et globaalne tuumasõda oleks tegelikult päris okei. Kui mul oleks 3 minutit, et kellelegi kirjeldada Donald Trumpi, siis ma paneks selle loo mängima.

kurmet
15-06-2018
kell 17:14

Ghosti "Miasma" y e