Schillingut on korduvalt nimetatud kõige sõbralikuma atmosfääriga muusikafestivaliks Eestis. Noortele ja vanadele, kohalikele ättidele ja pealinna hipsteritele esineb kahel laval 10 ansamblit Austraaliast, Eestist, Norrast ja Soomest. Peaesineja Antarctica tuleb Austraaliast oma esimese Euroopa-turnee raames. Antarctica on värske Melbourne’i bänd, mis segab analooghelidega süntesaatori-rocki ja kitarrivaba poppi. Grupi esikplaat ilmub 2010. aasta augustis ja selle produtsendiks on Finn Keane, kes on varem tuntust kogunud Wilco, Franz Ferdinandi ja Oasise plaatide miksimisega. Küsimustele vastab bändimees Neddwellyn (Nedd) Jones.
Kas te üldse teate midagi sellest kohast, kuhu peatselt esinema tulete?
Jaa, üsna hästi teame. Ma olen mänginud Tallinnas ka varem – möödunud aastal vanalinna baaris "Juuksur" koos bändiga "The Night of Terrors". See oli tore kogemus, mäletan väga hästi.
Seekord ei esine te linna keldribaaris, vaid maal ja vabas õhus.
Jah, teame. Olen muide tähele pannud, et Balti riikides on rahvas palju soojem ja muusikale vastuvõtlikum. Näiteks Lääne-Euroopa, aga eriti Londoni publikule on palju raskem mängida – seal on lihtsalt nii palju kontserte, et väga-väga keeruline on kellelegi muljet avaldada. Tahame võimalikult paljudes erinevates riikides esineda, aga usume, et Eesti saab olema meie tuuri parim aeg.
Nüüd tuleb hoopis piinlike lapsepõlvelugude aeg. Mis bände sa kuulasid, kui lapsepõlves esimest korda muusikat tõsiselt kuulama hakkasid?
Tunnistan ausalt üles – Boyz II Men ja John Farnham.
Aga mida nüüd kuulad?
Palju asju, loomulikult. Aga toon mõned näited – Deerhunter, Built to Spill, The Knife, Bill Withers.
Räägi oma bändist ka natuke…
Kuna oleme alles jaanuaris kokku tulnud, siis pole veel suurt midagi rääkida, meil nii lühike ajalugu alles. Aga meil kõigil on väga pikk bändide tegemise kogemus ja me kõik tahame teha muusikat, mida nautida väga erinevates olukordades. Mängime rajusid rokilugusid ja mängime ka ballaade, kindlasti ei taha klammerduda ka ühe žanri külge.
Ka meie peatselt ilmuv album on stiilide segu. Mingil juhul ei taha ennast kuhugi žanri või kasti või lahtrisse sulgeda. Just seda vaheldusrikkust püüame ka oma kontserdil edasi anda.
Mis puutub nimesse, siis kolm nädalat vaevlesime selle kallal. Tahtsin mõne riigi järgi nime anda bändile, aga terve mander on ju hoopis suurem kui riik, onju?
Viimane küsimus on selline: kes teil tegelikult boss on?
Brendan. Vist. Oleme juba väga kaua sõbrad, aga see on meil iganädalane peavalu, et kes siis boss on. Küsi homme uuesti, siis vaatame.