Tiger Milk: Ei ole mõtet teha bändi, kus ei ole kirge

Kirjutas MC STan B
16-04-2012

Ingrid RooseTäna, 16.aprillil, ilmus Tiger Milki debüütalbum „Supernatural“. Sel puhul uurisingi Meelis Merilt ja Ville Veeringult albumi tagamaade kohta, kuidas jõuti concept-albumini ja mis neid inspireerib. Laulja Eva Vaino viibis küll tol päeval Eestist eemal, aga tänapäeva moodsaid kommunikatsioonivahendeid kasutades, sai ka mõnes küsimuses selgust tuua.

Palju õnne debüütplaadi puhul! Mis see nüüd aega võttis, 2-3 aastat?
Ville: Kaks aastat vist oli. 2009. hakkasime tegema, esimene reliis oli No Big Silence’i remiks 2010.
Meelis: Või oli see 2011?
Ville: 2010. 2011 oli esimene raadiosingel „Another World“. Sealt hakkasid asjad kiiremini liikuma.
Meelis: Ega nendest esimestest ideedest, mis me 2009 tegime, albumil ei ole ühtegi vist..
Ville: Ei ole jah
Meelis: Ei, ikka on – „International Band“. Lugu, mida me oleme kümme korda ringi teinud. Kui päris aus olla, siis ideid on kahe albumi jagu veel, aga nendest ei lähe paljud käiku. Varsti hakkame tegelikult uut materjali tegema ja salvestama.
Ville: Tahakski teha rohkem siukest live-stuffi.

Meelis, kust sa leiad piltilusaid daame, kes oskavad hästi laulda ka? Rulers of the Deep’iga on nii, nüüd Tiger Milkiga?
(Meelis ja Ville rõkkavad naerda.) Meelis: Ma ei teagi. Ma võtan inimesi hääle järgi. Evaga ma sain tuttavaks juba siis, kui ta oli 17. Ta laulis mulle ühe loo sisse, millest sai RotD’i lugu „Make me shine“. Aga kuidagi on läinud nii. Otseselt eesmärki ei ole olnud: „Kuule, sa oled ilus. Oskad laulda ka?“ (Naeravad.)

Ville, kuidas jõuab üks metalimees houseini. 90ndatel mängisid ju sellises thrash-bändis nagu Flytrap?
Ville: Tegelikult sai juba Holmesiga tehtud fusionit, nii et see pehmem pool pole minu jaoks uus. Kogu see tolleaegne skene ammendas end minu jaoks ja ma hakkasin midagi uut otsima. Praegu olen otsaga metali juures tagasi. Teen siukest bändi nagu Hukkunud hinged. Meelisega saime tuttavaks 90ndate keskel, mõtlesime, et teeks bändi.
Meelis: Holmes tuligi ju nii, et Sten Šeripoviga tegime hommikusi napse peale pidu ja siis trügisime alati klaveri juurde. Tema võttis kidra, mina hakkasin klaverit mängima ja siis rääkisime kogu aeg, et teeks bändi. Üks päev Sten helistaski, et nüüd teeme bändi. Sinna tulid veel Leslie (Laasner), Critikal, siis Ville ja Kilu. Hakkasimegi siukest meeleolumuusikat tegema.

Bändi nimi ja plaadi temaatika läheb tegelikult päris hästi kokku. Tiger Milk on segu kondenspiimast ja piiritusest, pealtnäha magus, tegelikult salakaval kokteil. Plaat räägib ka naisest, kes on pärast lahkuminekut omadega sassis. Kuidas te selle kontseptsioonini jõudsite?
Ville: Tuli töö käigus, kui me hakkasime kõike valmis saama ja lugusid järjekorda panema. Avastasimegi, et „Wow, see on ju concept-album“. Ta ei räägi ühte lugu, aga temaatika on üks.
Meelis: See on tunnete peale välja mängitud. Kui päris aus olla, siis kogu see väline imago ja nimi on meil loomulik. Me ei ole nimme mõelnud, et nüüd peaks nii tegema. See tuleb meil kolme peale loomulikult välja. Me mõtleme ühtemoodi, meil on ühesugune maitsemeel. Oleme kõik „tiigrid“ ka. Me Villega oleme tiigriaastal sündinud ja Eva samuti, kuigi 12 aastat hiljem. Kui me proovis kakleme, siis kaklus on ka korralik.
Ville: Ei ole mõtet teha bändi, kus ei ole kirge.
Meelis: See ei olegi projekt, see on konkreetselt bänd. Eelmised asjad on olnud pigem projektid, aga see on ikka bänd. Ma pühendan end sellele rohkem kui muule muusikale. Sellepärast olen jätnud plaatide mängimise tahaplaanile. Ma ei taha seda enam teha nii palju, vaid bändi teha.

Eva, sina kui sõnade autor, kuidas sa jõudsid sellise kontseptsioonini? Said sa inspiratsiooni ka isiklikust elust?
Eva: Inspiratsioon tuli ainult ja eranditult isiklikult elust, kust mujalt. Tead, ma alles õpin seda naiseksolemise asja. Pigem olen selles olukorras väike tüdruk, kelle süda on tolmuks trambitud ja sellest tuhast tõuseb ehk lõpuks see NAINE ja sünnib plaaditäis muusikat. Ma ei ole ka aru kaotamas, ma ei ütleks, et meie lood on nii dramaatilised, pigem veidi kurvad ja mõtlikud. Olen selle plaadi kirjutamisega palju õppinud ja ma ei ütleks, et ma kõigi vastusteni veel jõudnud olen, lahendust sellel albumil veel pole.

Kui palju said sa kaasa rääkida kompositsiooni ja muu sellise osas?
Eva: Kompositsiooni ja muu sellise osas tulin ma appi reeglina siis, kui teistel juhe kokku jooksis. Mel ja Ville on selles rütmi-saundi maailmas selgelt rohkem kodus, aga kohati pidin tulema oma sõnamängu lihtsalt ise kokku panema. Üldiselt läks küll pigem nii, et ma laulsin oma jupid sisse ja siis kutid saatsid mõne aja pärast kuulata ja reeglina oli see täpselt nii või oluliselt parem, kui ette kujutasin. „Define Love’i" näiteks laulsin reaalse diskopõhja peale, Mel lihtsalt koristas pärast kiire biidi ära ja vot mis sai. "International Bandiga" läks muidugi tõesti nii, et ükskord läksid poisid eriti hoogu ja olid ise lõpp-elevil, et „Kuula nüüd, see tuli ülikõva!“ Ja kui mulle ei meeldi, siis nad hakkavad jooma. Kuulasin ühe korra läbi ja helistasin tagasi: „Poisid, korkige veinid lahti!“. Siis see sai muidugi 85. korda ringi tehtud sisuliselt algseks versiooniks tagasi ja nüüd on kõik sellega nõus.

Te olete öelnud, et muusika on pigem inspireeritud 80ndatest, Jan Hammerist, kuigi ma ise lõin seoseid pigem Ralph Myerziga…
Meelis: Võimalik, kuigi ma ise pole ühtegi R.Myerzi albumit kuulanud. Mul on alateadvusest mingi oma nostalgia ja kiiksud. Sa ei tea, kust kohast see pärit on, aga mängid ja tuleb.
Ville: 80ndate teema on päris kõvasti sees saundiliselt. Aga me oleme sellest ajastust, kus olid Miami Vice, equalizer ja Battlestar Galactica.
Meelis: Michael Mann on meie jaoks kangelane, ükskõik, mis filmi ta teeb.
Ville: David Bowie kõrval.

Te olete seni teinud kaks kontserti. Kas te olete tulevikus mõelnud näiteks visuaalide lisamise peale?
Meelis: Meil oli tegelikult visuaalidega live mõeldud ka Tallinn Music Week’il, aga seal läksid paljud asjad umbe. See oli lihtsalt selline etteaste, kus ei saanud kõike täie paueriga teha. 15 minutit ja peale. Aga meil tuleb esitluskontsert 11. mail kinos Sõprus, kus visualid on sünkroonis terve kinoekraani ulatuses. Bänd on laval, visuaalid ja veel paar üllatust. See on asja eesmärk, et alati oleksid visualid. Meile meeldivad visualid. Me ise arvame, et muusika, mis me teeme, on suhteliselt filmilik, siis miks mitte seda ära kasutada?

Rääkige veel 11. mai kontserdist.
Meelis: Sellest küll veel väga palju ei tahaks täpselt rääkida. Me tahame, et see oleks kontsert inimestele, kes tulevad, istuvad ja kuulavad muusikat. Loomulikult, kui seal saavad istekohad otsa, siis on ka seisukohti võimalik saada. Me ei ole rokkbänd seal ees, vaid pigem, et inimesed istuvad ja plaksutavad. Nagu vanasti Linnahallis (Naeravad.) Peaasi, et inimesed ei seostaks bändi tantsumuusikaga, see on kaugel sellest. Mõjutusi on, aga vähe on lugusid, millega kaasa hüpata.

Olete muusikat teinud pea 20 aastat. Kas vahel ei ole ohtu, et mõned saundid ja võtted saavad armsaks, ennast uuesti avastada on raske?
Ville: Muidugi on ja eks kokkujooksmisi tuleb ikka ette. Sellest tuleb üle olla lihtsalt.
Meelis: Minule meeldib see, et vanad võtted tulevad kasuks, kui kasutada neid uues kontekstis. Ka näiteks stuudiovõtteid õpib iga päev juurde. Praeguse meeletu tehnika arenguga peab ka oskama kaasas käia. Ma olen vidinate järgi hull ka. Uusi saunde peab proovima ja nad peavad olemas olema. Muidugi jäävad osad saundid armsaks, aga niimoodi kujuneb sul välja oma saund. Me ei tee musa nagu keegi teine. Meil on oma värk. Muidugi on tore kuulata teist muusikat ja kuidas teised asju teevad, aga kui hakkad ise muusikat tegema, siis tulebki see välja nii nagu ise teed. Sa ei tee plagiaati, ei kopeeri kedagi.
Ville: Atso ütles ükskord kuldsed sõnad: „Kui sa teed bändi, siis pead tegema sellise loo, milles sa oled 100% kindel, et keegi seda teinud pole. Siis on võib-olla „oht“, et see muusika ka kuhugi jõuab ja kellelegi korda läheb. Nii kui sa hakkad kopima kedagi, siis võid kindel olla, et maailmas on miljon bändi, kes teevad seda koopiat paremini.“
Meelis: See on väga õigesti öeldud. Õnneks me ei mõtle niimoodi, ei tule selle pealegi. Kui hakkame mingit lugu tegema, siis enamus juhtudel on nii, et selle loo lõpptulemus on vastupidine selle, mis eesmärk oli. Väga palju on poolikuid ideid, mille juurde oleme tagasi tulnud ja sealt on hoopis midagi muud sündinud. Lahe maailm. Kogu aeg avastad midagi uut.

Plaadilt on kaks lugu jõudnud ka kohalike reklaamide taustale. Keda tunneme? Kas on tunda veidi onupojapoliitikat?
(Ville ja Meri naeravad.)Ville: Aga siin ei ole mingit onupojapoliitikat. Loomulikult, kui selles maailmas toimetad ja nii väikses kohas nagu Eesti, tunned ju enamus inimesi.
Meelis: Otseselt ei ole surunud kellelegi nina alla, et kuula, äkki sobib sinna või tänna. Ju siis on reklaamiinimesed ka valvel. Nende jaoks on värske saund, mida nad tahavad kasutada. Aga see aitab palju kaasa. Ma olen reklaamimaailmas ka veidi olnud ja mulle see maailm ei meeldinud, kuna seal on „inimsööjad“ koos. Kui seda aga kõrvalt jälgida ja õigel ajal ära kasutada, siis on see parim turundus, mis saab olla.
Ville: Tõsi.
Meelis: Tasuta promo.
Ville: Jumala hea meel, kui see jõuab rohkemate inimesteni. Mul ei ole selle vastu mitte midagi.
Meelis: Kuigi albumil oleks paaril lool asja päevasesse raadioeetrisse, siis ülejäänutel pole mingisugust pistmist pop-muusikaga. Meie jaoks on kvaliteet ja professionaalsus väga tähtis. Mingis mõttes me järgime mingeid reegleid, kuidas albumit tehakse, aga samas ka oma asja ajades. Pigem ei lähe kriitikute seltskonda, kes teevad huvitavat muusikat, sest see on parasjagu moes või krutivad imelikke saunde, mis on poole aasta pärast out. Mulle ei ole kunagi siuke asi meeldinud. Sa oled küll mõjutatud ümbritsevast muusikast ja võib-olla need krudinad hakkavad mulle hiljem meeldima, aga me ei tee mussi sellepärast, et see on moodne.
Ville: Sa pead suhestuma selle muusikaga, mis sa teed.
Meelis: Kui sellel on paar kuulajat, kellele see meeldib, siis on see kordaminek. Me teeme seda selleks, et see läheks inimestele hinge, et nad saaksid nendest sõnadest aru ja et see oleks fun. See ei ole ju töö. Õigemini, töö ja lõbu koos. See nõuab kohutavalt palju tunde ja perest eemalolekut, aga sa pead ise rahul olema.
Ville: Enne albumi väljatulekut see oligi põhikohaga töö. Nii palju tegemist oli sellega, kõik jooksis kokku. Album, siis oli tarvis video valmis teha. Möödunud nädal oli puhkenädal, aga nüüd jälle täie rauaga edasi.
Meelis: Aga see on äge. Sebid iga päev, kohtud inimestega, annad intervjuusid, teleesinemised. Vaheldusrikas, aga ka väsitav. Koju jõudes oled täiesti väsinud.

RotD’iga on sul ka palju kogemust muusika netiturundusega. Aitab see ka Tiger Milki promoda?
Meelis: No meil on Villega Tohuwabohu Music, mis selle plaadi ka välja andis. Enne oleme välja andnud Eesti tantsumuusikat. Meil ongi põhimõte, et anda Eesti muusikat välja, kuigi vahel tellime remikse väljastpoolt Eestit, tähtsatelt ja vähemtähtsatelt nimedelt, et reliisi paremini esile tuua. Meil on eesmärki Eesti mussi toetada. Ma olen 10-15 aasta jooksul nii palju sidemeid loonud konverentsidelt ja festivalidelt, miks ma ei peaks neid ära kasutama. Tunnen tantsumuusikamaailmas vajalikke inimesi, kellele üks või teine lugu saata. See maailm, kus me bändiga oleme, see on täiesti uus mu jaoks. Sellega me ei puutu rohkem kokku, kui plaadi välja andmisega ja digileviga üle maailma. Meil on oma levitamispartner Inglismaal, kes hoolitseb kogu maailma eest ning Eesti eest hoolitseme ise. Kogu manageerimist me ise ei tee, muidu me ei jõuaks teha muusikat. Meil on Toomas Olljum selleks. Ta on esimene inimene, kelle puhul sain aru, et sellel tüübil on tõsi taga.

On plaanis ka remikse lasta teha?
Meelis: Kindlasti, aga sinna on veel aega. Oleme küll mõelnud mida ja kellel lasta teha, aga sinna on veel natuke aega.
Ville: Laseme sellel albumil natuke oma elu elada.
Meelis: Võib-olla laseme teha remikse mingitest singlitest. Peab ka aru saama, kellele sa seda suunad. Tantsusaalidesse neid pigem ei suunakski.

Midagi lõpetuseks?
Meelis: Olge õnnelikud, ärge jamage!

Veel artikleid