Mastodoni kitarrist Bill Kelliher: "Minu töö on kirjutada ägedaid riffe!"

Kirjutas MC STan B
07-06-2012

19.juunil jõuab Tallinnasse hetkeseisuga üks aktuaalsemaid bände metalis Mastodon, kelle viimane album "The Hunter" on järjekordselt saanud kriitikutelt vaieldamatult ainult kiidusõnu. Sel puhul saingi teha lühiintervjuu kitarristi Bill Kelliheriga.

Tuuritate parajasti Opethi ja Ghostiga. Kuidas tuur kulgeb?
Hästi. Oota, sa oled Stass, eks?

Jap.
Väga hea, sest ma just tegin veel ühe inteka kellegagi Eestist ja neid oli võimatu kuulda. Tema esimene lause oli „Mulle ei meeldinud Mastodon 3-4 aastat, aga nüüd hakkan vist pihta saama.“ Väga imelik vestluse algus. Igastahes, praegu oleme Charlestonis, Lõuna-Karolina osariigis. Tuuritame Opethi ja Ghostiga, mõlemad Rootsi bändid. Tuur on peaaegu läbi, oleme nädala kodus ja siis tuleme Euroopasse.

Mis Mikael Akerfeldtiga juhtus? Ta vist lõi pea ära..
Ta kõndis vastu bussiust. Lõi pea päris kehvasti ära ning teda tuli veidi õmmelda. Ju oli pime ja ta ei näinud seda. Ka meiega on nii juhtunud, kuid ta sai tõsiselt viga. Aga tal on nüüd parem.

Hetkel promote oma viimast albumit „The Hunter“ ning iga albumiga olete te latti aina kõrgemale tõstnud. Tunnete te palju survet fännidelt, kui uut albumit kirjutate?
Nii ja naa. Sa tahad, et iga järgmine album oleks uuem, värskem ja parem kui eelmine, sest see on arengu olemus. Ei ole mõtet taandareneda. Sel juhul oleks õigem pillid kotti panna. Aga me teadlikult ei mõtle sellele. „Peame järgmise albumi veel paremini tegema!“ Me ei järgi ühtset valemit, ei küsi fännidelt nõu. Laseme teineteisel riffe kuulata ja arutame, kas nendest saaks loo teha. Niimoodi olemegi kogu aeg muusikat kirjutanud. Vahel kas Brent, mina või Brann kirjutame loo valmis,kuulame seda ja otsustame siis salvestada. Vahel teen pool lugu valmis ja keegi teine viimistleb lõpuni. „The Hunteri“ puhul vedelesid paljud riffid juba aastaid sahtlis ning ootasid oma aega. Salvestan ka tuuril palju ideid, nii et kui koju naaseme, kuulame nad üle ja otsustame, mis kõlab ägedalt. Eraldame terad sõkaldest nii öelda.

Kuidas te koostööni Feistiga jõudsite?
Me esinesime Jools Hollandi saates ja seal oli viis erinevat bändi. Mastodon, Feist, Bon Iver, üks prantsuse hip-hopi grupp ja Buddy Grecko. Me olime loomulikult kõige raskemad. Pärast saadet olime neist kõigist vaimustuses, kuid jäime Leslie Feistiga rääkima ning mõtlesime, et võiks koostööd teha. Me oleme paljude bändidega rääkinud, et võiks midagi koos teha, kuid erinevatel põhjustel ei jõua see tihti tulemuseni. Oleme kas oma asjadega hõivatud või tuuril. Leslie pakkus välja, et võiks teineteist kaverdada ja ütlesime, et see oleks tore. Me ei võtnud seda prioriteediks kuni Troy mainis seda ühes teleintervjuus ja siis olime sunnitud seda tegema. Läksime stuudiosse, õppisime ühe loo selgeks ja see tuli vägagi ägedalt välja.

Te olete tuuritanud vist kõikvõimalike suurnimedega, kellega üldse seda metalis teha saab. Metallicaga, Slayeriga, Tooliga, kui mõned nimetada. On mõni salajane unistus, kellega veel võiks tuuritada?
Me tõesti oleme tuuritanud kõikide lemmikbändidega. Samas, me pole kunagi tuuritanud Melvinsiga, see oleks päris äge.

Teil on olnud küllaltki edukas karjäär. Kõik albumid on saanud kriitikutelt palju kiita ning tundub, et te olete täiesti tipus. Üldjuhul kestab bändi muusikaline edu 7-10 aastat ja siis hakkavad esimesed tagasilöögid tulema. Sa ei karda neid?
Ei karda. Bänd on meie karjäär ja mulle meeldib nende tüüpidega mängida. Ma arvan, et me oleme headest ideedest tulvil, nii et ei karda, et hakkame varsti allamäge minema. Ei ole vaja pidevalt kirjutada aegade parimat albumit. Tuleb olla uhke oma muusika üle. Me kirjutame muusikat iseendale ning kui teistele ei meeldi, siis vähemalt oleme enda suhtes ausad olnud. Kui ajad muutuvad, kas me mängime samasugust kraami? Ei tea ja see polegi oluline, nii kaua kuni me ise rahul oleme. Meil on väga vedanud. Oleme neli sõpra, kes teevad koos bändi, reisivad mööda maailma ja saavad teha seda, mida oleme alati tahtnud. Minu juurde on tuldud ja öeldud, kui väga meie albumid neid mõjutanud on ja et nad on päästnud neid surmast ja see on suurim kompliment. Minu töö on kirjutada ägedaid riffe. Kui neid rohkem ei tule, siis lõpeb ka bänditegemine.

Muideks, avaldasite hiljuti Dry Bone Valley’st eriti laheda live-ülesvõtte, kui seda Brixton Academy’s esitasite. Kas see tähendab, et avaldate sellest kontserdist ka DVD?
Ma ei ole kindel. Loodan küll, sest et kontsert läks suurepäraselt, kvaliteet on imeline ning äkki lisame selle „The Hunteri“ uustrükki. DVD’d ei müü nii hästi. Nad on ägedad, aga nad ei müü hästi. Mõtleme selle üle veel.

Meil ei ole palju aega jäänud, seega traditsiooniliste küsimuste aeg. Mida viimasel ajal kuulanud oled?
Opethit ja Ghosti.

Mis on su lemmik rada 7?
Metric – „On a slow night“ „Old World Underground“ albumilt. Ma küll ei tea, mitmes ta seal on, aga terve album on äge.

Veel artikleid