Kitarr pole lihtsalt muusika tegemise vahend, vaid rokkmuusika ja ohu elementi sisaldava elustiili sümbol. Legendi kohaselt pani ju mustanahaline Saatan kunagi möödunud sajandi 1930. aastatel häälde Robert Johnsoni kitarri ja andis talle hinge loovutamise hinnaga maagilise mõjujõu inimeste üle. Seniajani püüavad kitarriheerosed taltsutada deemonite väge, mis nende ja publiku kokkupuutel pead tõstab.
Reedel, 22. märtsil toimub Tallinnas Von Krahli baaris Guitar Jamboree ehk kohalike kitarristide festival. Kolmandat korda aset leidval kitarristide kogunemisel astuvad lavale kuusteist oma ala tippu, teiste seas Ultima Thule liider Riho Sibul, Apelsini igiliikur Tõnu Aare, Dramamama rifimeister Laur Joamets, juurtebluusi spets Andres Roots, Smilersi ja Harlots & Daggersi kidramees Martin Jürman ning selleks õhtuks tandemi moodustav slide-kitarri populariseerija Tõnu „Tõun“ Timm (Jäääär) koos staažika multitalendi Jaanus Nõgistoga (Ruja, In Spe, Led R).
Järgnevalt veidi kitarrijuttu – küsisime paarilt esinejalt, mis pille ja võimendust ning milliseid efekte nad kasutavad. Samuti palusime avaldada, milline on nende haruldaseim või eriliseim pill.
Foto: Urmas Kukk
Laur Joamets (Dramamama)
Kasutan kahte võimu. Üheks on 74′ aasta Fender Deluxe Reverb, mis on Tartus elava elektrofüüsika geeniuse Urmas Andersoni poolt modifitseeritud. Valjukas on välja vahetatud Alnico magnetiga 12′ Tone Tubby vastu. Suurematel kontsertidel kasutan Urmase poolt ümber ehitatud Lääne-Saksa päritolu Klemt M40 täislamp võimendust 2×12 kabinetiga, mis on varustatud 72′ aasta Celestion "Greenback" valjukatega.
Efekte on päris palju – kuna puutun kokku erinevate stiilidega, siis peab igal pool hakkama saama. Kärina karpidest kõige tihedamini koperdan Zvex’i Distortroni otsa. Aastaid olen otsinud "overdrive" karpi, mis ei sööks madalat otsa. Ükskord läksin sõbraga Soome kaasa, et aidata tal pilli valida. Otsustasin, et tühjade kätega tagasi tulla ei saa ja küsisin Helsingis asuva "Custom Sounds" poemüüjalt, kas ta oskaks mulle mõnda overdrive’i soovitada. Pakkus mulle Zvexi ja proovisin järgi ja ausalt öeldes mulle see alguses ei meeldinud, aga kuna mu pangakontol oli täpselt niipalju raha kui ta maksis, siis võtsin ära. Jõudsin tagasi ja püüdsin seda maha müüa, aga tulutult. Keegi sellest väga huvitatud ei olnud ja nüüd on mul selle üle väga hea meel! Aja jooksul kasvasin sellega kokku ja enam ilma hakkama ei saa. Mõnikord on karpidega samamoodi nagu muusikaga: alguses ei saa täpselt aru, aga mida rohkem kuulad, seda rohkem meeldima hakkab. Kui suuremat moonutust tihkema saundiga pillidele vaja läheb, kasutan MI Audio Crunch Box’i. Haigete helide jaoks on Roger Mayeri (Hendrixi efektide valmistaja) octavia/fuzz, mille kinkis mulle Jaanus Nõgisto. Aitäh, Jaanus! Lasin ehitada ka Vitali "Stekkeril" ühe fuzzi, mis on väga paksu saundiga. Ruumi tekitamiseks kasutan T-Rex’i Replica delay’d ning TC Electronics Hall of Fame reverbi. Hiljuti omandasin lõpuks ka Diamond’i kompressori. Puhta saundi ning slide’i mängimiseks vägagi tarvilik. Ning lõpuks üks karp, mida väga pikka aega taga olen ajanud: Option 5 Destination Rotation esimene väljalase. Selle karbi töö seisneb "leslie" keerleva valjuka simuleerimises. "Leslie’t" kasutatakse tavaliselt Hammond oreli võimendamiseks, kuid kidramehed said päris varakult aru, et sellega on võimalik endal elu vägagi huvitavaks teha. Seda on kasutanud näiteks George Harrison, Eric Clapton, Jimi Hendrix, Stevie Ray Vaughan jne. Kuna lihtsurelikul on 80 kg kaaluvat kasti natukene keeruline iga kord keikkale tassida, siis peab alternatiive otsima. Olen eelnevalt nii mõnedki läbi proovinud, aga sellega olen lõpuks rahul.
Lemmikuks on ja jääb mu 74′ aasta Fender Telecaster. Isa kunagi valis ta mulle Stockholmist välja ja ilma selle kitarrita on elu väga raske ette kujutada. Mul on elukaaslane isegi öelnud, et kui ma kunagi peaksin teatama, et selle pilli maha müün, siis ta ilmselt minestaks. Pillidega on see naljakas asi, et neid peab olema mitmeid. Kui mõni ära tüütab, siis võtad järgmise. Selle Telega on mul nii, et Tema töötab alati.
Raul Ukareda (Compromise Blue)
Mul on 3 elektripilli (akustilisi on ka, aga need ei ole märkimisväärsed ja ega ma neid eriti kasuta ka): 2000. aasta USA Fender Stratocaster Standard (kerge saar), 1994. aasta MIJ 60’s Reissue Fender Statocaster (lepp) ja 1980. aasta Epiphone Sheraton. Peamiselt kasutan Stratte ja eriti toda 2000. aasta oma. Võimud on mul 1990. aasta The Twin 100W ja 30W Blues Junior Greenback valjukaga. Twin meeldib rohkem, aga ta on nii raske, et viimasel ajal ei viitsi teda igale poole tassida!
Ma olen efektide vallas üsna võhik ja muusika, mida mängin, ei nõua eriti efektide kasutamist. Kasutan peamiselt võimumoonutust ja toetan seda Ibanezi Tube Screameriga. Mõned päevad tagasi kinkis mulle The Rude Groovesi austraallasest bassimees Mike Both omatehtud oktavifussi, mis mulle päris hästi meeldib ja mida ilmselt ka Jamboreel kasutan.
Esile tõstaks eelpool mainitud Epiphone. Eriline on ta seepärast, et seda ostes tutvusin Stockholmi pillipoes oma viimase aja suure lemmiku Kirk Fletcheriga ja sellele pillile on hiljem kirjutanud oma autogrammi Honeyboy Edwards – mees, kes isiklikult Robert Johnsonit tundis.
Tõnu Hallik (James Werts World Project)
Fender stratocaster pro mudel 2007 custom shop, Fender telecaster standard 1995, Gibson 335 59 reissue, Mighty Mite stratocaster, akustiline Gibson 4-A ja nailonkeeltega Paco Castillo. Võimudeks Fender deluxe reverb 2 ja Mesa boogie F50
Efektidest Strymoni El Capistan kaja, Stekkeri (tehtud Eestis) overdrive, Hermiidia audio Tiki drive ja Zendrive, Xotic SP compressor või RC Booster,Bossi turner
Haruldaseim või eriliseim on Fender telecaster – ainuke pill, mida pole tulnud mõttesegi müüa ega vahetada.
Andres Roots
Viimased viis aastat olen põhipillina kasutanud Walden Natura T550 akustilist reisikitarri ühe Liivamägi Classic helipeaga. Võimudest aga Hartke Kickback 12 bassivõimu: mängin peaasjalikult lahtises G häälestuses, mille kaks jämedamat keelt on samas hääles kui basskitarri kaks peenemat ja patt oleks seda madalat otsa kaduma lasta – eriti kuna mängin peamiselt basskitarrita ansamblites… Aga Jamboreel on Peeter Piik mulle oma fretless-bassiga toeks, nii et seal lubas Raul Ukareda mulle ühe Fender Blues Juniori laenata, mis vähe stratilikumalt toimib.
Efektidest on mul Ibanez TS9DX Turbo Tube Screamer, Vox V845 Classic Wah, igivana Ibanez PH5 Soundtank Phaser… Trikk on tegelikult hoopis keeltes, slaidides ja trummipulgas, aga selle kohta õnneks keegi kunagi ei küsi!
Ma sain juba ammu aru, et minu käes kõlavad kõik kitarrid ühtemoodi ning kallid ja rariteetsed pillid võib heaga neile jätta, kes nendega midagi asjalikku mõistavad peale hakata. Küll on täiesti unikaalne see elektroonika-lahendus, mis minu Fenderi resonaatorkitarri peale sai pandud – Halvo Liivamägi täiustas seda mitu aastat ja kui me lõpuks rahule jäime, siis lasi Shoti kitarrist Dave Arcari USA Nationali tehasel oma pillidele eritellimusena analoogsed süsteemid külge keevitada, mis küll päris sama head ei saanud… Minu enda jaoks on muidugi põhipill kõige väärtuslikum töövahend – mul on mitu Walden T550-t, aga ainult üks on see õige; Liivamäe käsitöö-helipea on seal ka üle kümne aasta vana, minu vana Strati pealt pärit.
Tõnu Timm (Jäääär)
Sel Jamboreel on kaasas Lazy River Weissenborn lap-steel, võimendust ja efekte ei kasuta.
Kõik minu 8 pilli on haruldased ja erilised, igaühel neist oma põnev lugu, ei oska ühte eraldi esile tõsta.
Foto: Urmas Kukk
Jaanus Nõgisto
Kitarride nimekiri: Gibson Les Paul Standard 1978, Gibson SG Standard, Martin JC 16 GTE, Gibson Songwriter, Eastman Bluegrass mandolin. Võimudest Marshall Jubilee (Slash signature) ja Marshall Acoustic Soloist.
Efektinimekirjas on MXR Analog Delay, MXR Micro Amp, Boss Super Octave, Boss Super Shifter, Boss Loop Station RC 300.
Haruldaseim või eriliseim pill? Ei midagi erilist – aga kõik on mulle tähtsad.
Vilho Meier (Loss Paranoias, The Cathouse Radio)
*Fender Custom Shop Telecaster – Albert Collinsi signatuur, kuid peal Bare Knucklesi Blackguard single coili set, st et kaelapoolne pea pole humbucker nagu Collinsil.
*Schecter Ultra III – Gibsoni minihumbuckeriga; Bigsby.
*Washburn HB-35 – ES335 koopia, millelt tehaselakk maha aetud; Lindy Fralin roobi ja TV Jones kaela pool.
Võimendus sõltub tujudest ja vajalikust olukorrast: ’75 Marshall JMP50 Mk II, Vox AC15 Heritage, ROMU 5w, ’73 Fender Bassman 100.
Püsivamalt on pedalboardil ruumi võtmas: Diaz Tremodillo, BBE Soul Vibe, Zvex Fuzz Factory, -nimetu- Octafuzz/fuzzace, J. Everman Fuzz Drive G2, Mad Professor Sweet Honey Overdrive, Xotic BB Preamp, EH Cathedral Reverb.
Kätte juhtub ikkagi kõige sagedasemalt Fenderi tele. Lahedaid pille on veel, aga see "miski" tõmbab ikkagi kõige rohkem selle ühe juurde.
Kõik Jamboree solistid esitavad oma valikul 2-3 pala – nii vaid selleks korraks valminud originaalloomingust kui kullaproovi läbinud standardite varamust, nii vokaaliga garneeritud kui puhtalt instrumentaalseid lugusid. Enamikke etteasteid saadab bänd koosseisus Argo Toomel (basskitarr), Rauno Pella (trummid) ja Rene Puura (klahvpillid), ent ka kitarristide endi ansamblid ning kohapeal sündivad ainukordsed kooslused. Peo finaalis ühineb kõikseemees suureks jämmiks.
22-03-2013 GUITAR JAMBOREE @ Von Krahl
Vaata lisaks: 07.05.2011 Guitar Jamberee fotogalerii, Urmas Kukk