Rada7.ee

Uus singel!
http://www.youtube.com/watch?v=S9ZLFLYh1-4

ilus ja lihtne, meeldib väga see.

Millised olid lindi kasutamise olulisemad piirangud?

Millised olid lindi kasutamise olulisemad piirangud?
Ridade arv on piiratud. Nõuded mängu- ja lauluoskusele on suuremad, sest lõikamisi ja asendamisi teha on keeruline.

Ma sõitsin ükskord jalgrattaga. Kohtasin ka päris mitmeid piiranguid. Üle 90 km/h vändates oleks võinud trahvi saada ja kuskil 500 m/s juures oleks ilmselt olnud nii raske hingata, et oleks võinud lämbuda. Lisaks oleks tuul võinud kõik riided seljast rebida ja oleksin pidanud enne sõidu jätkamist teeäärses võsas pimedust ootama.

Õnneks hiilisin piirangutest mööda.

Ma sõitsin ükskord jalgrattaga. Kohtasin ka päris mitmeid piiranguid. Üle 90 km/h vändates oleks võinud trahvi saada ja kuskil 500 m/s juures oleks ilmselt olnud nii raske hingata, et oleks võinud lämbuda. Lisaks oleks tuul võinud kõik riided seljast rebida ja oleksin pidanud enne sõidu jätkamist teeäärses võsas pimedust ootama.

Õnneks hiilisin piirangutest mööda.

Tundub et su mõistus on võrdlemisi piiratud.

Tundub et su mõistus on võrdlemisi piiratud.

Õigesti tundub. Males näiteks sain ühelt põhikooli pooleli jätnud litsilt pähe.

Seetõttu vajangi pisut detailsemat selgitust, millised tegelikud piirangud segasid olukorras, kus 4-liikmeline ja mängida oskav bänd salvestab inimesega, kes linti varemgi on liigutanud.

Kas varem laulis selles bändis Ott Lepland?

kindlasti mitte.Peale Miku pole seal keegi laulnud.

Kas varem laulis selles bändis Ott Lepland?

Taustalaul.

Ma sõitsin ükskord jalgrattaga. Kohtasin ka päris mitmeid piiranguid. Üle 90 km/h vändates oleks võinud trahvi saada ja kuskil 500 m/s juures oleks ilmselt olnud nii raske hingata, et oleks võinud lämbuda. Lisaks oleks tuul võinud kõik riided seljast rebida ja oleksin pidanud enne sõidu jätkamist teeäärses võsas pimedust ootama.

Õnneks hiilisin piirangutest mööda.

Päris krdi daun hala.

Paneks siis träklisti ka?

Igav.

Noo, kas tõesti?

http://itunes.apple.com/ee/album/vip/id518136046

Reedel esitleb Dramamama plaati Viljandis klubis Rubiin ja laupäeval Tartus klubis Illusioon.
Uut singlit saad kuulata siit http://soundcloud.com/dramamamamusic/dramamama-vip

Panin tähele, et selle singli puhul on kasutatud mõningaid pigem viimastele aastakümnetele omaseid võtteid. Kogemata või sihilikult? See, mis mingil narkokontserdil on normaalne, võidakse Augustibluusil välja vilistada, nii et soovitaks ettevaatust selliste asjadega.

Panin tähele, et selle singli puhul on kasutatud mõningaid pigem viimastele aastakümnetele omaseid võtteid. Kogemata või sihilikult? See, mis mingil narkokontserdil on normaalne, võidakse Augustibluusil välja vilistada, nii et soovitaks ettevaatust selliste asjadega.

Sellise väitega välja tulles peaks ikka konkreetsele riffile/šnitile viitama.

Wannaberock.

World Clinicus saadaval Dramamama uus album VIP!
Dramamama teisel albumil on kümme Tallinna Linnahalli stuudios Elmu Värgi käe all lindistatud lugu.
„Kui enamus lauludest meie esimesel plaadil olid eelnevalt autoritel kodus valmis kirjutatud, siis nüüd katsetasime lugude kirjutamist koos. Lood plaadil on vägagi erinevad, varieerudes funkist grungeni, kuid siduvaks elemendiks on elusa fiilinguga sound. Kasutasime võimalust salvestada 24-realisele analoog lintmagnetofonile, millel on omad eelised, kuid ka omad piirangud,“ kirjeldas bändi laulja Mikk Tammepõld.
Dramamama on Mikk Tammepõld (vokaal), Laur Joamets (kitarr), Viljar Norman (basskitarr) ja Ott Adamson (trummid).

Dramamama – VIP hinnaks on 10 EUR.

Kuula lugusid:
VIP: http://soundcloud.com/dramamamamusic/dramamama-vip
World Without Music: http://www.youtube.com/watch?v=S9ZLFLYh1-4

NB! Müügil on ka Dramamama esikalbum Dramamama hinnaga 11 Eurot.

World Clinic Facebookis: http://www.facebook.com/pages/World-Clinic-Shop-Distribution/127854593919618

World Clinicus saadaval Dramamama uus album VIP!
Dramamama teisel albumil on kümme Tallinna Linnahalli stuudios Elmu Värgi käe all lindistatud lugu.
„Kui enamus lauludest meie esimesel plaadil olid eelnevalt autoritel kodus valmis kirjutatud, siis nüüd katsetasime lugude kirjutamist koos. Lood plaadil on vägagi erinevad, varieerudes funkist grungeni, kuid siduvaks elemendiks on elusa fiilinguga sound. Kasutasime võimalust salvestada 24-realisele analoog lintmagnetofonile, millel on omad eelised, kuid ka omad piirangud,“ kirjeldas bändi laulja Mikk Tammepõld.
Dramamama on Mikk Tammepõld (vokaal), Laur Joamets (kitarr), Viljar Norman (basskitarr) ja Ott Adamson (trummid).

Dramamama – VIP hinnaks on 11 EUR.

Kuula lugusid:
VIP: http://soundcloud.com/dramamamamusic/dramamama-vip
World Without Music: http://www.youtube.com/watch?v=S9ZLFLYh1-4

NB! Müügil on ka Dramamama esikalbum Dramamama hinnaga 11 Eurot.

World Clinic Facebookis: http://www.facebook.com/pages/World-Clinic-Shop-Distribution/127854593919618

Sellise väitega välja tulles peaks ikka konkreetsele riffile/šnitile viitama.

Ei pea. Ega ma siin mingite plagiaadijuttudega esine.

Lihtsalt ei ole mõtet kukkuda sinna , kui oma teel püsides võib jõuda sinna.

Tartu Levimuusikapäevade pärandi peab keegi ju elus hoidma.

Viimast kommentaari lugedes tuli meelde üks Tõnis Mägi lause bändikaaslastele, kui üks purjus sell üritas kell kaks öösel backstages suurt kunsti- ja muusikajuttu ajama hakata. Mäks kuulas seda arusaamatut läminat ja hõikas siis üle ruumi: "Mehed, meil on siin probleem, meil oleks tõlki vaja!"

Viimast kommentaari lugedes tuli meelde üks Tõnis Mägi lause bändikaaslastele, kui üks purjus sell üritas kell kaks öösel backstages suurt kunsti- ja muusikajuttu ajama hakata. Mäks kuulas seda arusaamatut läminat ja hõikas siis üle ruumi: "Mehed, meil on siin probleem, meil oleks tõlki vaja!"

Ma küll ei usu et Mäks oleks nõus Amigos keikat tegema. Võibolla rublaajal tegi, kui Amigo siis olemas oli?

Jätkuks offtopikule: kuni 1994nda sügiseni tegutses Amigo ruumides Viru varietee.

andrs, ?

andrs, ?

Kalle, mismõttes?? Mulle küll ei tundu, et PummPummil ja andrs'il olek mingi isiklik kitkuda antud kollektiiviga

Ei, tegelikult ei ole mingit kana. Ma lootsin, et bänd jagab lahkesti oma väärtuslikku know-how'd. Aga muidugi ei jaganud. Kas seda tegelikult polegi või tundun ma inimesena, kes pöördub teiste poole ainult selleks, et neil aluspüksid kõrvuni vedada, taskuraha ära võtta ja sundida alandavaid poose võtma, ei tea. Inimeste kogemused on erinevad.

(Praegu tuli muidugi veel üks võimalik variant pähe. Bänd on lihtsalt nii türastand ja ära tõusnud, et ainus, mida potentsiaalsete huvilistega jagama nõustutakse, on pressiteadete väljajagamine. No päris närvi ajab ikka selline suhtumine.)

Kusjuures kõige hullemini on ära tõusnud see nende bassimees, Viljar vms. Ma olen mitu korda küsinud kust see sound tuleb? mis plokkidega ta mängib aga see rsk irvitab näkku ja ütleb, et paneb pulga võimu ja kõik. See Joamets pole parem... peded on nad ka raudselt kõik.

Vastupidi, kõik on üüber. Nagu Fakebookis alati. Not true at all...

Proovime ka dešifreerida. Kasutaja PummPumm eeldas, et bändimehed kirjutavad siia nüüd küsimise peale pika jutu mis tunne oli lindile lindistada, kuidas asi praktikas käis ja mis oli teisiti. Bändimehe isa andis konkreetse ja lühikese vastuse. PummPummile jäi sellest väheseks ning ta asus küsimust talle omasel moel täpsemaks formuleerima ning see täptusutuv formuleering ajas osadel kaaskasutajatel juhtme kokku.

Tegelt tahaks ise ka teada, mis värk on istuda kõrvaklapid peas stuudios, kell tiksub sekundeid eurodeks ja sa tead, et pead partii korraga võimalikult veatult ja õige tundega sisse mängima, sest ei ole sellist asja, et pärast lõikab puldivolli pekkiminekutest saia kokku. Ilmselt pole see päris sama kui vanasti sai kassettmakiga bändiproove üles võetud. Peaks vist mingi gonzojounalismi tripi tegema kui mõni tuttavam bänd Linnahallis lugusid linti kriibib. Raisatud aja ja lindi saab kanda töökuludesse

Ei, tegelikult ei ole mingit kana. Ma lootsin, et bänd jagab lahkesti oma väärtuslikku know-how'd. Aga muidugi ei jaganud. Kas seda tegelikult polegi või tundun ma inimesena, kes pöördub teiste poole ainult selleks, et neil aluspüksid kõrvuni vedada, taskuraha ära võtta ja sundida alandavaid poose võtma, ei tea. Inimeste kogemused on erinevad.

(Praegu tuli muidugi veel üks võimalik variant pähe. Bänd on lihtsalt nii türastand ja ära tõusnud, et ainus, mida potentsiaalsete huvilistega jagama nõustutakse, on pressiteadete väljajagamine. No päris närvi ajab ikka selline suhtumine.)

Aga kas selline võimalik variant ei tulnud pähe, et bänd on lihtsalt nii türastand ja ära tõusnud, et nad ajavad oma asja ja ei istugi rada7-s ja ei teagi, et keegi õnnetu pummpumm ootab eluliselt tähtsat informatsiooni?

Räägiks äkki vahelduseks plaadist endast ka? Et kes kuipalju kuulnud on ja kuidas kärab?

Aga kas selline võimalik variant ei tulnud pähe, et .....

Enne tundusid muud variandid tõenäolisemad. Aga eks ma õpin.

Kui kellelgi bändist pole kunagi aega rada7-s istuda, miks siis üldse vaevutakse seda foorumit kasutama? Telekavaatajad näiteks ei kobiseks midagi. Bussipeatuseplakatid ajaks ehk ka asja ära. Ja ma olen tähele pannud, et poliitikutele meeldib veel näiteks postkastidesse reklaamsodi saata.

Aga internetivärk ei ole minu arvates ühesuunalisena parim.

Mulle küll plaat meeldis. Mitu korda kuulasin.
Lühike ülevaade kitarriroki ajaloost 60-00, Zepist White Stripesini. Kõike oleks nagu korra kuulnud ja see on hea tunne. Minu meelest ühtegi riffi küll kuskilt otse maha pandud ei ole ja ideesid jätkuks ka vol 2 jaoks. Natuke segadust tekitab, et iTunesis on Vip ja Laseringis VIP, kumb see õige?

Pummpumm on vähemalt oma kasutajanime väärt, asi seegi.Aga see selleks. Plaadist ja bändist on see thread siin, seega katsuks siis konstruktiivsemat juttu ajada, kui jalgrattaga sõit ja litsidega male mängimine:-)

Kuulasin ka plaati, kaks korda, esimest korda jutu taustaks bändibussis, teist korda spetsiaalselt klapid peas ja õues sörkides. Kuna mul eriti pole aega kodus istuda ja lihtsalt musa kuulata, siis olen viimased viis aastat plaatide kuulamiseks viimast meetodid kasutanud. Autos kuulan ka, kui on pikemad sõidud. Pean kahjuks tunnistama, et suutsin 41 minuti pikkuse plaadi läbi kuulata umbes kolmekümne minutiga, ehk siis liiga tihti otsis näpp üles edasikerimise nupu. Kõik on nagu paigas - saund on okei, kõik mängivad hästi, rifid on ka korralikud, pillid on hääles jne. Aga ikkagi kerin edasi. Eks ma siis püüdsin enda jaoks seda probleemi analüüsida ja jõudsin isegi mingile tulemusele.
Tundes nii Mikku kui Lauri juba pikka aega ja olles näinud nende muusikalist arengut, siis on ilmselgelt tegemist kahe noore geeniusega ja väga andeka muusikuga. Samas, kui ma neid ei tunneks, siis ainult plaati kuulates ei mäletaks ma homme nende nimesidki, ehk siis probleem on ikkagi plaadi produtseeringus ja miksis. Kui mul poleks kõvakettal Miku musti demosis ansamblile Nostation, ei teaks ma, et Mikk on tegelikult väga sügavale minev ja hingeline laulja. Kui ma poleks Lauriga koos mänginud erinevates koosseisudes ja projektides, ei teaks ma, et tegemist on inimesega, kes püüab hetkega kinni iga uue idee ja suudab seda momentaalselt omamoodi interpreteerida. See kõik on neil olemas, see on olemas ka mingil määral laivis, aga plaadil puudub see kõik täielikult.
Ma kuulen mõlemas kanalis dubleeritud riffe, klassikalist linnahalli trummisaundi, bassimees on olemusega puudub helipildilt täielikult(v.a Barry White) ja Miku hääl tundub pooltes lugudes ilmselgelt liiga massiivse kidra taustal lihtsalt armetu. Ok, see oli nüüd kõige kriitilisem lause.
Teine väga suur möödalaskmine on asjaolu, et kümne loo jaoks peab leidma ühise nimetaja, plaat algab kolme väga väsitava traadilooga ja jõuab lõpuks välja suvalise rockabilly rokini, mis pole eraldi kuulates sugugi paha, aga plaati kuulates jätab õhku suure küsimärgi.

Lemmikuid on selle plaadi peal kahjuks ainult üks ja see on viimane lugu World Without Music, kus on olemas see midagi, mis mind kuulama paneb. Seal on mõlemad mehed täiesti olemas ja oma parimas vormis. Ja Lennoni Imagine kajatrikk on ka õiges kohas.

Huvitavaid harmooniad ja õhku Mikule laulmiseks ja kõik on väga ilus :-)
Järgmise plaadi nimeks võiks siis olla LESS IS MORE.

PEACE, Erki.

Kusjuures mulle see "Mr Produceri" nali meeldis. Eelmisel albumil oli see ju vägev rokiballaad, seekord tehtud siis rokenrolliküttena. Ja sama tekst, sama sõnum. Kahtlustan siin mingit kontseptsiooni. Kahtluste kinnitusteks ootan järgmist plaati järgmise interpretatsiooniga.

nii ta oli vist plaanitud jah, aga ta nagu ei tööta tervikuna eriti hästi. Samas on selles loos terve plaadi kõige parem ja huvitavam soolo, esitajaks Tibu.

Nojah, minu arvamus pole kindlasti objektiivne, aga mis siis...
Erinevalt Erkist on minul aega piisavalt ja ma kuulan viimastel aastatel muusikat vaid nii, et panen teleka kinni, kustutan tuled ja tegelen ainult plaadi kuulamisega ja seda mitte kõrvaklappidega. Lihtsalt taustaks või tapeediks ma ei pane kunagi muusikat mängima. Põhimõtteliselt ei kuula empekolmesid. VIP-i olen vist üle 20 korra kuulanud, kordagi nii jube pole olnud, et mõne loo vahele oleks pidanud jätma. Arvestades seda, et mul on olemas kõik plaadid, kus Laur on kidrad peale mänginud ja nendest 3-e(Jana Kask, Ott Lepland, Rannap ja Kosmikud) olen viitsinud vaid korra kuulata, siis see plaat mulle järelikult meeldib. Loomulikult mõned lood meeldivad rohkem, mõned vähem. Mulle meeldiks kuulda rohkem dünaamikat. Esimesed 3 lugu on tõesti liiga ühesuguse kõlaga. Minu meelest on nad läinud natuke kunstlikult seda teed, et teha noorema publiku võitmiseks kõvemaid ja aktiivsemaid lugusid, kuigi oma südamest tuleksid neil rohkem ballaadid. Esimese plaadi puhul keegi kriitk mainis, et plaadi lõpp vajus ära, mulle just meeldis see vaiksem osa rohkem. Words That Must Be Said on minu jaoks absoluutne lemmik selle bändi poolt.
Mis sätetesse ja soundidesse puutub, siis siin pole mul midagi kobiseda. Minu kõllides ei lähe Miku hääl kaduma, Lauri kidrad kõlavad hästi, sest neid on vähem peale mängitud kui eelnevatel plaatidel. Kui ma võrdlen seda plaati Ultima Thule viimase plaadiga, mis on ka Linnahallis tehtud ja kõvad auhinnad saanud, siis soundiliselt meeldib mulle Dramamama plaat rohkem, kidrad kõlavad palju ehedamalt. Soolode kohta pole mul midagi öelda. See pole see muusika, kus soolod peaksid midagi erilist olema. Kui palju on Keith Richardsil mingeid ülivingeid meeldejäävaid soolosid olnud? Ja kuna ma Tibuga olen 18 aastat koos bändi teinud, siis ei olnud see minu jaoks plaadi kõige huvitavam soolo :). Ma tean inimesi, kes on öelnud, et World Without Musicu kidrasoolo võtab hambad nõrgaks. Selleks aga tuleb muusikat korralikult kuulata, et esitajate emotsioon ja kõlanüansid kuulaja kõrvadeni jõuaksid.
Kui veel eraldi midagi välja tõsta, siis mina kaifin sellel plaadil kõige rohkem trumme, ma pole eesti muusikutelt nii hea kõlaga rokktrumme kuulnud. Tüüp mängib konkreetselt, jõuliselt, väga hästi kontrollitud kõlaga, ta ei peksa trumme.
Nagu ma ütlesin, ei maksa minult mingit väga objektiivset hinnangut oodata, sest veri on paksem kui vesi. Plaat tervikuna meeldib, kuulan kindlasti veel palju kordi, aga vist meeldiks enam, kui mõni ballaad oleks rohkem olnud. Lugudest meeldivad enam Barry White, World Without Music, aga ühtegi väga erilist lugu minu jaoks seal plaadil pole, sellist, mida kuulaks näiteks 20 korda järjest.
p.s. Erkile soovitaksin siiski leida see aeg ja paar korda plaat korralikult läbi kuulata, kui tõesti nendest muusikutest lugu pead. :)