Kui 2014. aastal avaldas Valgevene artist Natallia Kunitskaja ehk Mustelide oma debüütalbumi „Sekret“, siis võeti see kõikjal väga soojalt vastu. Ajakirjandus omistas talle Valgevene elektroonilise muusika printsessi tiitli. Enne esinemist Rada7.ee Tallinn Music Weeki esitluskontserdil, mis toimub 1. aprillil klubis Sinilind, rääkis Natallia, mida ta on õppinud showcase-festivalidelt, kultuurielust Valgevenes ja natuke ka oma uuest albumist.
Natallia, üritasin välja uurida, mida tähendab Mustelide ja selgus, et see on loomade perekond, kuhu kuuluvad näiteks mäger, saarmas, nirk jpt.. Sinu debüütalbumil on kujutatud naaritsat. Mis sind nende loomade juures võlub? Äkki langeb mõni nende iseloomuomadus su muusikaga kokku?
Tõsi, et jutt käib nende loomade perekonna ladinakeelsest nimetusest. Ma olen osa sellest perekonnast, kuna mu perekonnanimi on tuletatud nugise venekeelsest nimetusest. Ma tõesti tunnen, et nugis on mu hingeloom. Me oleme selle poolest sarnased, et mullegi meeldib mets ja metslinnud. Ma otsustasin ainult natuke nimekuju kohendada – mustelidaest sai Mustelide. Sellel on üks salajane põhjus, kuid ma ei soovi seda avaldada, kuna mulle meeldib kõik, mis on varjatud.
Lugesin, et enne muusikuks saamist töötasid pangas, kuid peagi mõistsid, et see töö pole sulle. Oskad äkki nimetada konkreetse momendi, mil otsustasid täielikult pühenduda muusikale?
Ma olen paljudes kohtades töötanud. Viimane kontoritöö oli tõepoolest pangas, kus mul oli võimalus saada ka osakonnajuhiks. Ma mõistsin ammu, nagu ka paljud teised muusikud, et kontorist tuleb võimalikult kaugele joosta. Tundsin end näitlejana iseenda elus, kuid ma kogusin pikalt julgust, enne kui otsustasin riskida ja panustada muusikale. Kui ma olin selleks peaaegu küps, toimus mu elus üks oluline reis. See oli projekt noortele muusikutele, mis toimus Rootsis. Sinna jõudmiseks võtsin töölt puhkuse ja kaks nädalat järjest, hommikust õhtuni, tegelesin ainult muusikaga. Pärast seda ei jäänud kahtlustki, et tahan oma aja maksimaalselt sellele pühendada. Mitte kaks korda nädalas ja õhtuti, vaid iga päev.
On sul ka muusikaline haridus või oled iseõppija? Kust sa kõige enam inspiratsiooni saad?
Ma lõpetasin muusikakooli väga ammu. See muidugi andis mõned väga kasulikud oskused, kuid selle, mida mul praegu vaja, ei saanud ma koolist, vaid suheldes ägedate muusikutega ja olles klahvpillimängija erinevates bändides. Siiski, võib nentida, et kõige olulisemad teadmised tulid süntekate ja trummimasinate käsiraamatute lugemisest. Soolokarjääri sünni juures mängisid olulist rolli programmi Ableton, mis võimaldab muusikat arvutis produtseerida, kursused. Inspiratsiooni saan hommikuvõimlemisest või jalutamisest, kuid veel rohkem sellest, kui panen käima mõne oma süntesaatoritest ja asun looma uusi helisid. Uued lood tihtipeale sünnivadki pärast selliseid otsinguid ja eksperimenteerimist.
Kaks aastat tagasi, kui ilmus su debüütalbum „Sekret“, siis võeti see soojalt vastu ning ajakirjandus nimetas sind Valgevene elektroonilise muusika printsessiks. Oled nõus selle tiitliga või on Valgevenes veel keegi, kes seda vääriks?
Ma suhtun sellesse tiitlisse huumoriga, sest ennast printsessiks nimetada pole eriti tagasihoidlik. Samas on see meelitav ka. Veel aasta enne albumi ilmumist olin väga kaugel Valgevene elektroonilisest muusikast ja nüüd järsku sain printsessiks. Väga vastutusrikas, eksole. Valgevenes on printsesse tõenäoliselt üksjagu, kuid elektrooniline on ainult üks. Ma ei tea ühtegi naissoost produtsenti, kes tegeleks sama tööga, mis mina ehk kirjutaks, salvestaks ja annaks oma muusikat välja. Ega ka kedagi, kes neist üksi kontserti oleks võimeline andma. Aga vot teistes riikides on selliseid preilisid palju. Suur aitäh neile, nad vaimustavad mind väga.
Sa laulad vene keeles. Vaatan, et tänapäeval ei loo see artistile mingeid takistusi, see ei tähenda, et vene keeles lauldes saaks ainult vene publikule esineda. Oled minuga nõus, et hetkel on muusika kordades olulisem kui see, mis keeles neid lugusid lauldakse?
See tõesti ei ole suur takistus. Arvan, et see on isegi eelis, sest inglise keel teeb paljud artistid teineteisele sarnaseks. Peale selle olen veendunud, et tõeline siirus saab sündida ainult siis, kui su laulud on keeles, milles sa mõtled ning siirus on mulle väga oluline. Isegi kui kuulaja ei saa keelest, milles laulan, aru, tunnetab ta igal juhul ära, mis on päris ja mis võlts. Ma ütleksin, et ei peaks ühe aspekti olulisust üle tähtsustama – lõppkokkuvõttes on oluline nii muusika, tekstid kui ka visuaalne pool. Aga see kõik peab olema nii omavahel kui ka esitajaga harmoonias.
Showcase-festivalid pole su jaoks võõrad. Oled esinenud nii Vilnius Music Weekil, MENT festivalil Ljubljanas, Lost in Musicul Soomes. Oli neist esinemistest kasu ka? Andsid need äkki mõne hindamatu kogemuse?
Tallinn Music Week on poole aasta jooksul mu neljas showcase-festival. Eelkõige annab see mulle kindlustunde selle suhtes, mis ma teen. Valgevenest saabub showcase’idele palju avaldusi ning nad kõik läbivad väga põhjaliku valikuvooru. Ma näen, et Mustelide tekitab huvi paljudes riikides, mis tähendab, et teen kõik õigesti. Mul on hea meel, et valitakse just mind. Terve selle aja jooksul pole mul olnud mänedžeri ning ma eriti ei ole teadnud, kuidas showcase’idel tööd teha ja olen üritanud neid festivale võtta kui unustamatuid reise, kus võib kohtuda uute kultuuride ja inimestega. Lisaks veel esineda, mis on alati meeldiv. Mulle tundub, et artist, kes palju mõtleb kasust või kuidas vallutada maailma, lõpuks seda vallutada ei suudagi. Muusikast ja esinemistest hakkab pidevalt peegelduma edevus ja ebasiirus. Kokkuvõttes on showcase’id mulle muidugi kogemusi, uusi fänne ja kasulikke kontakte toonud. Suurt imet pole veel juhtunud, kuid näiteks mulle pakuti lepingut Universal Musicuga. Minu jaoks aga on iga esinemine ime. Vahet pole, kus mängid ja kelle ees.
Kui avaneks võimalus teha koostööd ükskõik millise muusiku või produtsendiga, siis kellega sa kõige rohkem seda teha tahaksid?
Ma hea meelega töötaksin kas Dan Snaithiga Cariboust või Kieran Hebdeniga Four Tetist. Nad on muusikud-maniakid ja just selliseid armastan ma kõige rohkem.
Kirjelda palun Valgevene kultuurielu. Kui esitada pigem alternatiivsemat muusikat, on üldse mõtet esineda teistes Valgevene linnades peale Minski? Kas kohti, kus esineda jätkub või peab ise palju organiseerima? Kas Valgevene bändid tahavad siirduda pigem Euroopasse või Venemaale? Mille järele karjub Valgevene kultuurielu?
Ühest küljest on muusika Valgevenes pea puhas leht. See annab rohkem šansse teha kultuuri heaks midagi olulist ja hinnalist, saab ise seda lehte täita. Muidugi on ka vahendeid ja instrumente selle kultuuri loomiseks vähem. Tänan jumalat, et oleme interneti õitsengu juures, mis loob üle maailma muusikutele pea võrdsed võimalused. Arvan, et just nimelt praegu võib väga palju Valgevene kultuurielus muutuda.
Kontserte saab anda nii pealinnas kui mujal. Kohti selleks pole küll palju, kuid igas linnas on initsiatiivi üles näitavaid inimesi, kes loovad võimalusi eimillestki ning see teeb esinemised huvitavamaks ja armsamaks.
Muusikud ise siirduvad nii Euroopasse, Venemaale kui ka Ameerikasse. Meie inimesi ei huvita väga rahvuslik või rassiline kuuluvus, seega on kõik küllaltki avatud iga riigi suhtes. Igal pool on olemas su potentsiaalne kuulajaskond ja kui sa suhtud kõikidesse rahvustesse austusega, siis samasugune suhtumine tuleb sulle bumerangina tagasi. Lähtun isiklikult samast põhimõttest. Isegi esitades lugusid vene keeles, õnnestub mul leida tuliseid fänne üle maailma.
Valgevene kultuurielu karjub üleüldise huvi järele terve elanikkonna poolt. Kahjuks on hetkeolukord selline, et paljude jaoks pole kultuur huvitav, aga kui pole nõudlust, pole ka pakkumist. Meie valitsust vaevab kõige vähem, kuidas äratada inimestes huvi kultuuri vastu või neid selles suunas harida. See teeb mind väga õnnetuks. Ainult kõige aktiivsemad inimesed, kes palju reisivad ja suhtlevad tänu internetile teistega üle maailma, ei allu sellele, mida valitsus üritab massimeedia kanalite kaudu läbi suruda. Just nemad moodustavadki Valgevenes olulise kultuurikihi. Maailma mastaabis pole see suur, aga väga edumeelne. Kõik, kes tulevad Valgevenesse ja puutuvad nende inimestega kokku, on vapustatud meie kultuuritasemest. Tuleb ka mõista, et need on kaks paralleelselt eksisteerivat maailma. Kõigil on vaba valik, kummas ta osaleda tahab.
Esined laval üksi. Millega publikut köidad?
Kõik üldjuhul vaimustuvad sellest, et mängin hunniku süntesaatorite ja vidinatega, ei kasuta arvutit, kõik toimub reaalajas. Paljud on väitnud, et minu kontsertidel on eriline atmosfäär, veidi müstiline. Ei tea, ei ole minu asi hinnata. Ma olen märganud, et tehes ükskõik mida, aga huvi ja kirega, sukeldudes justkui transsi, siis see sütitab ka teisi ja tekitab võimsa koosmõju. Nii ma üritangi esineda.
Mida sa ootad Tallinn Music Weekilt ja mis plaanid on ülejäänud aastaks. Kirjutad ehk vaikselt uut albumit?
TMW-lt ootan ühte väga olulist tutvust – külastajate tutvumist minu muusikaga. Loodan, et see tutvus paneb aluse uuele sõprusele, aga võib-olla ka armastusele. Samal päeval esitlen ka oma uut videot loole „Salut“, mis on pärit aprillis ilmuvalt uuelt albumilt. Albumi nimeks saab „SPI“ (maga – vene k.). Seal on minu jaoks saundi poolelt palju huvitavat, ohtralt eksperimenteerimist ja unenägusid. Üldiselt olen meeldivalt rahutu. Ei suuda uskuda, et olen jälle kõik pea peale keeranud ja kirjutanud nii palju uusi lugusid.
Mis on su lemmik seitsmes rada?
Jam City "Crisis".
Mustelide esineb 1. aprillil Rada7.ee esitluskontserdil klubis Sinilind ning päevase Linnalava programmi raames Nordic Hotel Forumis.
Lisainfo:
Mustelide Soundcloudis
Mustelide Facebookis