Mõned aastad tagasi tekitas Taani duo Rangleklods elevust, esinedes Tallinn Music Weeki kahel showcase’l ühe õhtu jooksul, meelitades mõlemale kohale klubi mahutavuspiire rängalt proovile paneva rahvahulga. Nüüd on nad jälle tagasi ning kavatsevad oma kaasahaaravate biitidega tantsima panna 4. juulil Kilingi-Nõmme mändide vahel aset leidva festivali Schilling malbe indiepubliku koos laste ja lemmikloomadega. Lisaks Rangleklodsile saab näha veel Peaking Lights Acid Testi USA-st, Simian Ghosti Rootsist, Siinaid ja Mumrunnerit Soomest, kodumaist Vaiko Eplik & Eliiti ja paljusid teisi.
Foto: Robin Skjoldborg
Kui te esimest korda Eestis käisite ja Rada7 Tallinn Music Weeki showcase‘l esinesite, oli teie esimene album „Beekeeper” äsja ilmunud. Nüüd ilmus teil just uus plaat – „Straitjacket”. Kuidas teil kahe plaadi vahelisel ajal läinud on, mida põnevat on toimunud lisaks kahtlemata väga olulisele nüansile, et Pernille on juuksed lühikeseks lõiganud ja Esben pikaks kasvatanud?
Väga palju on toimunud. See, et me “Straitjacket’i” valmis saime, on muidugi kõige olulisem sündmus ja me oleme selle üle pööraselt rõõmsad. Kahe albumi vahelisel ajal oleme ka ohtralt ringi sõitnud – Euroopas, Brasiilias, Argentiinas, Suurbritannias, samuti esinesime SXSW-l (Ameerika võimsaim talendifestival South by Southwest – toim.). Viimase plaadiga on esile kerkinud ka eriti põnevad võimalused USA-s, nii et tundub, et meid ootavad ees täiesti uut masti seiklused.
Eelmises intervjuus rääkisite mulle: „Perfektne paik uue albumi valmimiseks võiks olla mõni eriti kauge ja hästi vaikne koht. Me veedame kogu oma aja linnades ning tahaks juba väga pikemat aega kuskil loodusvaikuses olla. Taani ilm on ka tavapäraselt niru, nii et lisaks eelistaks, et seal vaikses paigas oleks ka soe, paha ei teeks näiteks rannamaja Sardiinias.” Läks midagi sellest soovist täide ja kuidas kõik tegelikult oli?
Sardiinia ei ole endiselt pildile kerkinud, millest on muidugi kahju. Plaat valmis meie Kopenhaageni stuudios. Kuid õnneks oli eelmine suvi Taanis ebatavaliselt soe ja fantastiline, nii et me veetsime pool aega lugude kallal töötades ja teise poole lähimas sadamabasseinis supeldes.
Teie debüütplaat „Beekeeper” oli mu arvates väga ühtlane ja orgaaniliselt kompaktne nii muusika kui ka visuaali poolest, uut albumit „Straitjacket” ei ole ma jällegi suutnud veel läbi hammustada – sellel kuidagi puudub üks keskne telg ja see tundub pigem hüplik ja katsetuslik. Kas te seletaksite sel albumil toimuvat natuke lahti või oskate seda mingilgi viisil avada, mingi võtme kätte juhatada?
Tundub, et osad inimesed peavad “Straitjacket’it” rohkem popilikuks ja „kergemakaaluliseks” kui „Beekeeper”, teised jälle eksperimentaalsemaks. Ning plaadi lemmiklugu tundub olevat kõigil erinev, mis on suurepärane. Meie endi arvates on uus album suur hüpe arengus edasi, me oleme tunduvalt edenenud nii laulukirjutajate kui ka produtsentidena. Meile endile on plaati läbiv liin muidugi kristallselge, see muidugi ei tähenda, et ka kõik teised seda koheselt tabavad. Peab tunnistama, et ega me muidugi ei ole ka pingutanud, et see niiväga selgelt tabatav oleks.
Teine plaat pidavat ju üldjuhul aia taha minema, kuidas teile endale tundub esmamulje taustal, kas uus plaat suudab „Beekeeperi” saavutatud hoogu hoida?
See „kohutava teise” müüt on välja mõeldud ajakirjanike poolt, et neil millestki kirjutada oleks. Me oleme muusikud, me anname endast parima iga singliga ja ei pööra erilist tähelepanu sellele, kas see on nüüd teine või kolmas. Me pingutame selle nimel, et iga viimanegi meie lugu oleks nii vinge kui me vähegi suudame.
Te vahetasite ka plaadifirmat? Miks? Kas Tambourhinoceros on teie ootustele vastanud ja kas kolmanda plaadi kavatsete ka nendega koostöös välja anda?
Tambourhinoceros on Taani kõige parem plaadifirma ja meile väga meeldib nendega koos töötada. Nad on valmis teemasse süvenema ja me väga hindame seda.
Te olete esinenud paljudel showcase-festivalidel, ka siin käisite esmakordselt Tallinn Music Weekil. Kuna nende puhul peab tavaliselt suurema osa kuludest ise kandma ja noored bändid on tihti valiku ees, et kas osalemine on niigi kõhna rahakotti arvestades üleüldse mõttekas, siis äkki jagate oma kogemust – on need lõpptulemusena ka ära tasunud?
Lisaks esinesite nüüd ka legendaarsel SXSW-l. On see ju üüratu suur ja nüüdseks juba üsna vastuolulist kuulsust kogunud talendifestival, millised on teie muljed sealt?
See on kindel, et just ohtrad showcase-festivalide esinemised on olnud üliolulise tähtsusega faktor, et me oleme suutnud saavutada tähelepanu üle Euroopa. Neil osalemisele kulutatud raha on täitnud oma eesmärgi ja neil osalemine on oluline, kui sa tahad, et sinu muusikat kuuldakse ja sinu kontsertetteastete reputatsioon leviks industry-tegelaste hulgas. Samal põhjusel otsustasime sel kevadel minna ka SXSW-le. Olla mainitud suurtes meediaväljaannetes, nagu New York Times ja Toronto Star, nagu meiega juhtus tänu SXSW showcase‘le, on miski, mis kahtlemata aitab kaasa karjääri edenemisele.
Teie kohta on öeldud: „Rangleklodsist on saanud Taani aktiivseim lavabänd, kellel on kontserte kõikjal üle Euroopa.” Esinemisi paistab teil tõesti ohtralt olevat, kuidas te ise selle tempoga rahul olete? Kui otsustada ühe kontserdi järgi, mille tunnistajaks mul õnnestus olla, siis laval olla teile ilmselgelt meeldib?
Me absoluutselt ARMASTAME live-esinemisi. Me muusika on väga füüsiline ja me alati üritame võimalikult kähku inimesed tantsima panna. Ma ei usu, et me kontsertide andmisest eal väsiksime.
Foto: Robin Skjoldborg
Eestis olete te andnud kaks ääreni täis TMW klubikontserti ning ühe live rannafestivalil, kus põhitähelepanu oli vist pigem surfamisel ja napsul. Nüüd, otse Roskildelt tulles, ootab teid tilluke armas indiefestival Schilling, mis algusaegade ca 500 külastajaga oli pigem mõnusa perepeo mõõdus ja nüüd kordi suurenenud külastajaskonnaga… annab natuke suurema perepeo mõõdu välja. Ohtralt lapsi, lemmikloomi ja piknikutekke… Mis te arvate, kuidas te sellisesse atmosfääri sobitute?
Me oleme tegelikult parajad kameeleonid – me oleme aasta jooksul andnud ülimalt erinevat sorti kontserte. Kontsertlavad, klubiõhtute ülesastumised, pärastlõunased festivalilived päikese paistel – kõike, mida võib ette kujutada. See on suur eelis, sest alati on vaheldust – erinevad lavad, erinevad inimesed. Meie jaoks on võtmetähtsusega panna inimesed iseennast unustama ja laskma neil ennast tõmmata meie universumisse. Siis pole enam oluline, kes nad täpsemalt on.
Peale Schillingut, kohe järgmisel päeval, sõidan ma Taani. Millised on kohad, mida muusika ja popkultuuri vastu huvi tundev persoon Taanis kindlasti külastamata ei tohi jätta?
Peaksid kindlasti külastama juba 70ndatel asutatud Christianiat, mis on Kopenhaagenis asuv eraldiseisev kommuun. Ei tasu üllatuda kanepikogustest, mida seal müüakse ja suitsetatakse.
Siis söö lõunat Tivolis, mis on üks vanimaid lõbustusparke maailmas. Kui on tahtmine šopata, siis otsi üles second hand pood “Episodes” Larsbjørnsstræde’s. Õhtul heida pilk peale, mis kontserte pakub klubi “Vega”, mis meie hinnangul on Taani ägedaim suurt publikuhulka mahutav venue ning õhtu lõpetuseks sobiks tilluke, aga mõnus rokiklubi “Drone” Nørrebrogades.
Teil ilmus plaat nii CD-l kui ka vinüülil, kas olete kasutanud veel mingeid formaate? Kui kirglikud muusikakogujad te ise olete ja millist formaati hindate?
Me oleme ikkagi pigem omaks võtnud kõik uuemad digiformaadid. Me oleme kogu aeg jooksus ja reisime väga palju, mist teeb Spotify me jaoks perfektseks platvormiks, samuti meile meeldib väga sealne seotud artistide funktsioon. Nii on väga mõnus leida uut kraami. Meile samuti kohutavalt meeldib koostada killer playliste. Loomulikult on midagi täiesti erilist tundes hoida käes ilusat vinüüli, aga me leiame üliharva aega kodus oma vinüüle kuulata.
Esben, sa tegid vahepeal koos Reptile Youth’i lauljaga bändi Slow Celebration, mis sellest on saanud?
Me andsime oma EP “Worlds” välja just vahetult enne, kui Mads Reptile Youth’iga oma teise albumi valmis sai. Ajastatus polnud just perfektne, sest me ei saanud selle tõttu anda ühtegi kontserti. See on projekt, mis veel ootab oma aega.
Lemmik rada7?
Kendrick Lamar “Alright”, albumilt “To Pimp A Butterfly”.
Rohkem infot Schilling festivali kohta leiad siit.
Avalehe foto autor Robin Skjoldborg.