Christian Vander: paljude muusikute jaoks on Magma absoluutne tipp

Kirjutas Priit Liiviste
20-04-2015


Trummar Christian Vander lõi 1969. aastal Prantsusmaal progeroki ansambli Magma, mis on algusest peale olnud pehmelt öeldes väga eriline: kõik bändi kontseptuaalsed albumid on rääkinud planeedist nimega Kobaia – kohast, kuhu planeedilt Maa pagenud inimesed rajasid uue kodu. Kõigi plaatide vokaalne osa on lahendatud Christian Vanderi poolt välja mõeldud Kobaia keeles, sest Vanderi sõnul ei olnud olemasolevad keeled tema muusika jaoks piisavalt väljendusrikkad.

Kriitikute ja tõsiste muusikasõprade lemmikuna ei ole Magma siiski saavutanud rahvusvahelist menu, ent on sellest hoolimata suutnud vastu pidada pea poolsada aastat.Tänavu, kui Magma tähistab suurejoonelise turneega 45. tegevusaastat, jõuab bänd tänu Jazzkaarele ka Eestisse. Sel puhul leidis Christian Vander, kes on ansambli kunstiline ja muusikaline juht tänaseni, aega vastata ka mitmele olulisele küsimusele, mis progelegendi lugejatele ehk pisut lähemalt toovad.

Alustame kohe kõige põletavama küsimusega – mis olukord hetkel Kobaia planeedil valitseb?

Ilm on hea, inimesed ei pea makse maksma ja teenivad head palka (raha kannab nimetust Koba, 1 Koba = 3,57€). Turism kasvab, sest inimesed tulevad teistelt planeetidelt vaatama Suure Universumi orkestrit, mis mängib Kobaia taevas. See sündmus leiab aset iga kolme aasta järel. Orkester mängib kuni Suure taevaliku varjutuseni.

Selgita palun pisut ansambli tekkimist ja selle nime saamist.

Aastal oli 1966. Tollal tegin ma bändi Bernard Paganottiga, kellest sai hiljem Magma basskitarrist. Ma kirjutasin ühe loo ja otsisin sellele õiget pealkirja. Selle loo nimi oli Nogma. Ma otsisin tegelikult sõna Magma, aga ma ei teadnud seda. Bändil polnud veel nime ja ühel päeval seisime me koos ühe tuntud Pariisi klubi ukse ees. Klubi juhtkond oli meile just öelnud, et kui meil nime pole, ei saa me õhtul ka lavale. Läksime siis kõrvalmaja kohvikusse ja mõtlesime pingsalt ja jõudsime sõnani Magma.

Sa olid edukas muusik juba enne Magmat, mängides vist peamiselt jazz-muusikat? Räägi palun natuke ka sellest perioodist.

Ma ei mänginud ainult jazzi. Ma mängisin kahe aasta vältel Itaalias ka päris palju rhythm’n’bluesi. Ja esimese päris oma bändi tegin ma 16-aastaselt koos Bernard Paganottiga.

Läheme korraks veel kaugemasse minevikku – kuidas sa üleüldse muusika juurde tee leidsid?

Mul on peamiselt jazzmuusika taust, sest ma kuulasin koos oma emaga palju jazzi. Ta oli juhtumisi hea sõber Billy Holiday, Elvin Jonesi, Bobby Jaspari ja teistega. Ta tassis mind jazziklubidesse juba siis, kui ma olin 5-6 aastane. Seal oli mul võimalus näha oma silmaga lähedalt võrratuid trummareid ja trummitaldrikute heli võlus mind täielikult.

Magma koosseis on aastate jooksul kümneid kordi muutunud ja bändist on läbi käinud Prantsusmaa parimad muusikud. Kui palju muusikuid Magmas aastate jooksul üldse mänginud on?

Ilmselt üle saja. Kui ansambel on 40 aastat eksisteerinud, siis paratamatult on selle aja jooksul leidnud aset ka muutusi liikmete seas. Muuhulgas on bändis mänginud ka sellised kuulsused nagu basskitarrist Jannick Top ja viiuldaja Didier Lockwood.

Palju on bände, mis on aastakümnete jooksul koosseisu mõttes jäänud peaaegu samaks. Miks ikkagi Magmas teisiti on? Kas sa oled ehk liiga nõudlik?

Bändide liikmed vahetuvad loomulikel põhjustel. Paljud muusikud on otsustanud vastumeelselt loobuda, kuna nad ei suuda sellise töökoormuse ja pideva üleväsimusega toime tulla. Meil on olnud aegu, kus andsime 25 kontserti kuus mõne puhkepäevaga. Algusaastatel pidime me andma väga palju kontserte väga vähese raha eest, nii et ka see oli üks põhjus, miks mõned inimesed ära tüdinesid. Neil olid kohustused perekonna ees ja nii edasi. Ja siis on veel sellised, kes tulevad bändi, aga otsustavad, et nad tahavad ikka oma asja ajada ja ka see on muidugi hea. Õnneks on meil nii palju vedanud, et oleme leidnud ikka alati mõned muusikud, kellel on olnud tahtmist jätkata.

Lisaks legendile Kobaia planeedist mõtlesid sa välja ka terve Kobaia keele, milles on kirjutatud kõik Magma laulud. Kuidas see kõik juhtus ja mitu sõna Kobaia keeles on?

Prantsuse keel ei olnud piisavalt väljendusrikas, et sobida kokku selle muusikaga, mis mul peas kõlas. Kobaïa on keel, mis areneb pidevalt ja helid-sõnad tulevad mul muusikat kirjutades orgaaniliselt. Mõned sõnad ja häälitsused hakkavad siiski korduma ja mõne aja pärast võid sa nende tähenduse dešifreerida. Sõnad on kirjutatud muusikaga kokku sobima, et kõla oleks õige.

Kas sa oled end tabanud kunagi mõtlemas Kobaia keeles või kogemata kellegagi Kobaia keeles rääkima hakanud?

Ei. Inimesed ei saa Kobaia keelest nagunii aru. Aga tead, kui nad kuulavad venekeelset ooperit, siis ega nad sellest ka tingimata aru ei saa. Asi on selles, et kui me Magmaga alustasime, oli raske inglise keeles laulda, sest inglise keele helid ei sobinud tingimata sedasorti muusikaga kokku. Kui ma muusikat kirjutama hakkasin, tulid need häälitsused sellega loomulikult kaasa – ma ei üritanud seda protsessi intellektualiseerida, öeldes: „Okei, nüüd ma kirjutan hulga sõnu mingis kindlas keeles.“ Sõnad lihtsalt tulid välja ja tihti väljendasid need palju rohkem kui nad oleksid tõlgituna väljendanud.

Hea küll, läheme edasi teiste teemadega… Ma leidsin ühest vanast artiklist vihje, et Mike Oldfieldi „Tubular Bells“ on tegelikult sinu tagant varastatud. Kas see oli tõepoolest nii ja kuidas sa sellele reageerisid?

Kui me salvestasime Manor stuudios albumit „Mëkanïk Dëstruktïẁ Kömmandöh“, oli Mike Oldfield kah seal. Ma kirjutasin parasjagu üht lugu pealkirjaga “La Dawotsin” ja ma mängisin seda iga päev stuudio klaveril. Ja siis, kui ma läksin kinno vaatama filmi „Manaja“ („The Exorcist“), tundus filmi avamuusika mulle väga huvitav ja meenutas mulle väga mu enda lugu. Pisut hiljem sain ma teada, et see kutt, kes meiega koos stuudios hängis ja kuulas, kuidas ma “La Dawotsini” mängin, oligi see, kes selle filmi muusika tegi.

Kui aktiivselt Magma viimasel ajal tegutseb? Kas te kirjutate endiselt uut materjali, või läheb kogu jõud tuuritamisele?

Magma tegutseb pidevalt. Mullu septembris ilmus „Rïah Sahïltaahk“ uusversioon ja meie viimane album ilmus jaanuarikuus ja kandis nime „Šlaǧ Tanƶ“. Mis tuuritamisse puutub, siis me ei ole pidevalt tuuril. Tänavu on meil 45. sünnipäev ja me tahtsime tuuritada riikides, kus me veel varem pole käinud ja naasta riikidesse, kus me pole mõnda aega esinenud. Salvestamisplaanid on sarnaselt tuuriplaanidega juba ammu varem paika pandud.

Tundub, et tänapäeval on enese reklaamimine ja „müümine“ bändide jaoks kõige olulisem asi üldse, aga Magma ei taha vist selle lainega liituda. Teie ametlikul Facebooki lehel on vähem kui 3000 jälgijat. Kas see ei tundu niivõrd legendaarse ansambli kohta ebamõistlikult väike number?

Me ei ole kunagi lainega liitunud. Mitte tahtlikult, aga samas polnud see ka prioriteet. Bänd tähistab oma 45. sünnipäeva. Facebook on palju noorem (naerab).
Me ei pidanud Facebooki lehekülge vajalikuks ja tegime selle alles hiljuti, sellepärast seal ilmselt ongi ainult 3000 sõpra. Aga ma usun, et asi muutub pärast seda, kui me Hiinas mängime!

Kui Facebook kõrvale jätta – kas sinu eesmärk ongi olnud alati võimalikult underground olla? Üritades mitte liiga populaarseks saada, et mitte peavoolus lahustuda ja kaduda?

Üldsegi mitte! Me tahaksime väga populaarseteks saada! See tähendaks, et veelgi rohkem inimesi saaks võimaluse meid kuulata. Ja mitte ainult meid, vaid igasugust head muusikat, mida populaarsed võrgustikud ei reklaami. Populaarseks saamine ei tohiks muusika tegemist mõjutada ja igal juhul meie sel oma muusikat kindlasti mõjutada ei laseks. Meie ei ole kunagi mingeid mööndusi teinud ja nii see ka jääb.
Populaarsed ei ole me sellepärast, et peavoolumeedia, eriti Prantsusmaal, ei ole Magmast huvitatud. Raadiost ja telekast Magma lugusid ei lasta. Aga vähemalt nad austavad meid (naerab).

Magma lõpetas just eduka USA tuuri, mille paljud kontserdid olid välja müüdud. Kas see on teie jaoks tavaline või on publiku huvi Magma vastu teinud läbi uuestisünni?

See on elutöö! Me oleme alati olnud olemas, isegi siis, kui olid väga rasked ajad ja publikut eriti polnud. Aga pärast seda, kui me 1996. aastal jälle elektrilist bändi tegema hakkasime, on meil sellepoolest vedanud, et meie publikusse on tulnud juurde palju noori ja väga noori inimesi. Paljude noorte muusikute jaoks üle maailma on Magma absoluutne tipp nii muusikaliste võimete osas kui ka selles osas, kuidas muusik on otsustanud oma elu muusikale pühendada.

Mida sa tänapäeva muusikast arvad? Kui palju sa uut muusikat kuulad?

Ma ei jälgi eriti tänapäeva muusikalist kultuuri, mõnikord ma kuulen kusagil midagi huvitavat, aga ma pean nentima, et seda ei juhtu just väga tihti…

Mis on parim rada7?

„The night we died“, Magma albumilt „Merci“.

Kas sa tead midagi Eesti kohta või on see sinu jaoks sama, mis planeet Kobaia eestlaste jaoks – tundmatu, kaardistamata ala?

Sul on õigus, ma ei tea Eesti kohta suurt midagi, aga mul on väga hea meel varsti seal olla.

Kuidas öelda Kobaia keeles: „Aitäh ja head aega!“?

Kui keegi tuleb Kobaia planeedile, siis ta ei lahku, nii et meil ei ole selle kohta sõna. „Head päeva!“ on aga „Wea!“.

Kontserdi lisainfo: 25-04-2015 Jazzkaar 2015: Magma (FRA)

Veel artikleid