Kaarel Nõmmik Fopaa!-st, stand-up komöödiast ja Sulev Nõmmiku geenidest

Kirjutas Evert Palmets
08-12-2014


Neljandal detsembril toimus Sinilinnus stand-up etendus Fopaa! vol 4, kus astusid üles Improgrupp Ruutu 10, Mattias Naan, Andrus Purde, Katariina Tamm, Piret Krumm ning üritust korraldav Kaarel Nõmmik ei jätnud juhust kasutamata ja esines sellel ka ise. Otsustasin paar päeva enne, et võtan lisaks fotoaparaadile kaasa ka pliiatsi ja paberi ja sunnin teda vastama minu poolt välja mõeldud kümnekonnale küsimusele. Selgus, et Kaarel on lisaks värvikale isiksusele ka samavõrra koostööaldis persoon ning ta nõustus koos minuga laua taha maha istuma juba enamvähem siis, kui peale suurejoonelist show’d saal rahvast tühjaks oli valgumas. Ma ei pidanud teda isegi kinni siduma.

Kas sul on õnnestunud pärida Sulev Nõmmiku geenid?

Seda, jah, küsitakse kogu aeg, aga meil ei ole mingit sugulust. Need, kes seda meest mäletavad, küsivad, aga paljud noored ju ei teagi, kes see tüüp oli. Igal juhul on tegemist lihtsalt kokkusattumusega.

Kas sa oled komöödia fänn igapäevaelus ka ja naudid naljakaid olukordi?

Tegelikult nii ongi, et väga raske on leida head komöödiat. Ka stand-up koomikuid, kes tõeliselt naerma ajavad – nii Eestis kui mujal maailmas – kõik ei ole ju väga naljakad. Mulle meeldivad just olukorrad ja olmelised situatsioonid, kus tekkivad seosed viivad mõtteid edasi, nii et lõpuks itsitad omaette ja räägid sõpradele. Orgaaniline nali, mis tekib selliste vestluste käigus, on kõige parem. Mulle ei meeldi anekdoodid, need on nagu planeeritud õnnetus, nali peab olema orgaaniline. Minu sketšid ongi üldiselt sellistest situatsioonidest, enda elust – aga ma muidugi luban endale mingil määral ka liialdamist ja loba ajamist.

Sinu üritusel on ka konkurent, täna HETKes toimuv, Louis Zezerani (Comedy Estonia) poolt korraldatud, Comedy Night, mis on tuntud ka selle poolest, et neil on alati täismaja – kas pabistasid ka?

Ma tahan, et Fopaa! jääks veidi nagu underground ürituseks, kuid alati on läinud hästi. Fopaa! on justkui ise lahvatanud ja alati oleme müünud samuti täismaja. Aga kui inimesi tuleb jätkuvalt rohkem kui mahutame, on variandiks suuremate saalide otsimine, või sama kavaga mööda Eestit ringi käimine.

Kui raske on stand-upi korraldamine? Olen kuulnud, et sa võtad seda mõnuga ja et sul on olemas sellised sõbrad, kes tulevad su ideedega kohe kaasa?

Kui ma kaks aastat tagasi alustasin, siis ma alguses mõtlesingi, et kõik kindlasti toimib ja on hästi chill. Stand-upi maailmas on kirjutamata reegliks, et üldiselt sa viis esimest aastat "imed lurinal".
Mul endal on aga õnnestunud kuidagi nii, et publikut huvitavad mu lood ja naerdakse ka, aga on olnud ka konflikte kohalike skenedega ja vägikaikavedusid ning sissesõitmisi. Kõik muu on mõnus, aga huumori-maailmas kurvastab mind see, et inimesed võtavad teatud asju liiga tõsiselt ja see hämmastab mind. Mida mina laval räägin, ei erine oluliselt sellest, kuidas ma päriselt elu vaatan või näen, minu põhi-point on elu läbi mingisuguse väikse kiiksu vaadata.

Olid täna ka ise üks esinejaist. Kas Fopaa! sündiski vajadusest ennast tõestada ja lavanärvi proovida või oli juba olemas grupp andekaid inimesi, keda oli vaja lavale sokutada?

Manageriks olemise soovi pole mul mitte kunagi olnud, põhiliselt on see ego-tripp: ise tahad ju ikka esineda, aga tervet õhtut ei täida üksinda ära, siis otsidki inimesi, kellega seda koos teha. Nii need toredad asjad tekivadki. Sa pead arvestama teistega, nad kampa võtma ja mõnusalt asju koos ajama ja… nii Fopaa! sündiski.

Mida sinu jaoks Fopaa! tähendab, kust tuli ürituse pealkiri?

Fopaa on mu lemmiksõnasid läbi aegade. Ühiskondlikult mittetolereeritud samm, käitumishäire. Stand-upi olemus on ju alati natuke vastuolus ühiskonna normidega. Sa lähed lavale ja räägid oma elust, tegemistest ja tabudest – üritad neid purustada ja murda või teises valguses näidata, rääkida neist teemadest, mis on muidu nii tõsised, läbi nalja. Eriti Eesti publiku jaoks on see mõnikord ehmatav, vähemalt esimesel korral.

Püstijala-komöödia või stand-up? Eesti publik on tuntud oma tagasihoidlikkuse ja jaheduse poolest – kas see paneb publiku kiiremini avanema, kui esinetakse eesti keeles? Või ei saa eestlased sellistest naljadest üldse aru?

Nali on paljuski lokaalne, nali on keelepõhine ja kultuuriga seotud. Kui eestlane teeb nalja inglise keeles, siis see ei ole sama nali, mida ta teeb eesti keeles. Meil on globaliseerunud maailm ja kuna meil on läänemaailmaga palju sarnaseid tõekspidamisi ja kuna me kuulume Euroopasse, siis meil on väga okei kuulata välis-koomikute juttu. Kõike me ka kindlasti ei adu – kui Briti koomik räägib Briti ajaloost, siis mina ei tea kõike nii detailselt, et oskaks kogu aeg kaasa naerda. Universaalsed teemad aga – seks, alkohol, armastus, homofoobia, jumal ja religioon üleüldiselt – need on teemad, mida lääne inimene tajub üsna sarnaselt.
Miks eesti keeles? Minu esimene stand-up oli inglise keeles ja tundsin ennast kuidagi valesti. Miks peaks rääkima asjadest, mis eesti keeles kõlavad nii mahlaselt, inglise keeles, mis kõlab nii punnitatult ja on selline puine. Öeldakse, et õige stand-upi keel on inglise keel – mina ei usu seda. Nali peab olema orgaaniline, nali on elus. Kui seda aga hakata tõlkima oma peas – see on nii ja naa. On küll professionaalseid koomikuid, kes mujal on palju esinenud ja juba suudavad seda, et mõtlevad inglise keeles ja nende jaoks on see muutunud voolavaks ja mõnusaks. Aga leian, et kui 99% kohalikust publikust on eestlased, siis võiks ikka eesti keeles nendega rääkida.

Tänase ürituse härraseid me juba teame, oleme neid esinemas näinud, kuid lisaks neile esinevad ka tütarlapsed Katariina Tamm (Nukuteater, näitleja) ja Piret Krumm (Eesti Draamateater, näitleja) – mida ütled nende kohta?

Olen nende stand-up-tüüpi etendust näinud, mille nimi oli "Surres võidab see, kellel on kõige hullem mees". See oli nii absurdini minev kui ka väga lõbus, nad on väga osavad näitlejannad ja mulle tundub, et kui nad teeksid selliseid väiksemaid Fopaa!-stiilis minivorme, sketše või lühemaid stand-upi moodi asju, siis see rikastaks nii meid kui neid ennast. Nad on võimelised tegema ka teisi elusituatsioone mõnel järgmisel üritusel. Fopaa! erinevus on see, et alustasime puhtalt stand-up teemaga, aga oleme läinud edasi ka impro ja teistsuguse sketšikomöödia radadele.

Fopaa! on väga menukas, kui Sinlind hakkab kitsaks jääma, siis mis saal või venue oleks alternatiiviks?

Sinilind meeldib mulle väga, aga variant oleks seeria-üritusena korraldada mitu samasugust üritust umbes 200-le inimesele korraga, et intiimsus säiliks. Sinilinnus on ruumi ka niisama lobiseda ja peale üritust võtta üks vein või kook. Variant oleks veel värskelt avatud Vaba Lava Telliskivi Loomelinnakus, aga ma pole kindel, mis lepingud neil on teiste komöödiaürituste korraldajatega – pole kindel, kas me üldse saaksime sinna esinema ja saal võib meie jaoks olla ka liiga suur. Mulle meeldib, kui Fopaa! on selline veidi underground-värk. Nagu näiteks need avatud-mikrofoni üritused, mida kultuuriklubis Kelm korraldame. Need on täiesti ehedad, nagu New Yorki „Comedi Cellar” – selline mõnus, liikuv ja suitsune kelder, kus inimesed tulevad kokku ja pooleteist tunni jooksul saavad algajad lava ära proovida. Saavad läbi kukkuda, saavad kõrbeda, saavad õnnestuda. Me ei ürita olla professionaalsed meelelahutajad, mulle meeldib kui Fopaa! on loomulik ja toores – nagu punk!

Aga kui juba Tallinn, siis äkki ka Tartu?

Just! Ja lisaks Tartule tahaks veel minna mõne show‘ga ka Pärnusse ja Viljandisse. Neis linnades on palju sõpru ja publikut, kes kindlasti tahaksid kuulama tulla.

Millest soovitad alustada algajal stand-up fännil, keda sa soovitad jälgida?

Eks ma ole veel isegi algaja, 2-aastane, aga alustuseks soovitan kindlasti Fopaa! avatud mikrofoni üritusele tulla. Mina olen väga palju oma elus saanud inspiratsiooni Ricky Gervaisi asjadest (The Office UK on kõige parem asi üldse!). Ma ei võrdle ennast nendega, aga kui neid kuulad, siis sa saad aru, kui palju teil on ühist, kuidas maailma näed – Louie C.K., Bill Hicks, George Carlin, Bill Burr. Viimase kõik asjad mulle võib-olla ei meeldi just tohutult, aga on juhtunud, et olen ise kirjutanud mingisuguseid asju endale üles ja siis vaatan tema show‘sid mitu aastat hiljem ja avastan, et, kurat, on mingi kolm-neli asja, millest tahtsin just ise rääkida. Siis tundub, et oleks nagu plagieerimine, aga noh, stand-upi maailmas need mõtted ja teemad ikka kattuvad, ka kuulsatel meestel on palju sarnaseid mõttekäike ja teemasid. See, kuidas räägitakse, on aga erinev, kasutatakse erinevaid sõnu, kogu ülesehitus on erinev. Ma arvan, et tuleb loodussaateid vaadata ja täiesti suva asju teha.
Lisaks veel Sacha Baron Cohen ja vaatasin hiljuti Kreisiraadiot näiteks – no on kuld, midagi ei ole öelda! Veel, kui Mart Juur ja Andrus Kivirähk koos on raadios asju lahkamas, väga pingevabalt ning meeldivalt mittevinguva alatooniga võtavad maailma juppideks. Märt Avandi ja Ott Sepp pole mu lemmikud tegelikult, aga neil on alati olnud väga häid momente, kuid need momendid on sellised, mida teised tihtipeale ei märkagi. Nende huumor on suunatud otse poliitikutele ja väga ühiskondlikele teemadele, mis mõnes mõttes on odav nali, sest poliitilist Savisaare-nalja on terve internet täis, iga kollase ajakirjanduse netikommentaator on stand-up koomik. See auk on ju põhjatu – võta lihtsalt Savisaar ja nali juba ongi valmis tegelikult. Märt ja Ott on väga lahedad tüübid ning nende naljad on mulle vahel meeldinud, aga mingid teemad tõmbavad seda jällegi kogu aeg alla… ah, kokkuvõttes on päris mõnus tegelikult. Jan Uuspõld on samuti väga hea, kuigi kõiki oma nalju ta ise ei kirjuta. Uuemaid asju pole ma näinud ja pole ka häid sõnu nende kohta kuulnud, aga ta vanad karakterid on väga naljakad.

Sinu eriala on teine – teenid leiba kunstiga, oled graafiline disainer. Mis su huviorbiiti veel mahub, oleme sind tihti näinud koera jalutamas või siis sööd kooke?

Käin ujumas ja jooksmas, töö pakub naudingut ja stand-upi teema ka. Võtab energiat ja annab tagasi ka. Kui mul on esinemine tulemas, siis olen põhimõtteliselt nädal aega outis ja ei taha mitte midagi, mitte ühtegi filmi ei taha vaadata või kuulan ainult mahedamat muusikat ja ei loe midagi. See halvab aju ära, heas mõttes, ta okupeerib ära su mingi aju osa. Sa toodad ise nii palju juurde ega lase uutel asjadel peale tulla – see on ühtlasi ka puhastav ja ma puhkan ka tänu sellele. Vahel passin lihtsalt lakke pool tundi järjest ja see ongi nendel perioodidel kõige lahedam.

Eelviimane küsimus on muusikateemaline – kiidan su muusikamaitset, sind on näha ägedatel kontsertidel ja üritustel ning mõnikord oled ka teisel pool plaadimängijat. Milline melomaan sa oled? Kas surfad Discogsis, käid plaadipoodides või valdad vinüüli-turismi ja käid väljamaalt plaate toomas?

Pole ammu käinud kontsertidel ja olen anti-asjade inimene. Olen küll disainer, aga mulle ei meeldi objektid väga. Ma ei kogu, olen väga kehv kollektsionäär. Kunagi alustasin CD-plaatide kogumisega, aga laenasin siis plaadid sõpradele laiali ega viitsi neid tagasi küsida ega plaate juurde osta. Olen väga rahul Spotify-ga, olen selles teemas ja ideaalis maksaksin kasvõi rohkem. Muusikat kuulan päris palju, olen praegu metali ja rocki lainel ja hetkel juurte juures tagasi, nooruspõlves. Jään mõnikord ikka kõrvaklappidega auto alla – klapid on pidevalt peas. Muusika on hea kaaslane koeraga jalutades või jooksmas käies, trennis olles ei suudaks seda muud jama kuulata, mis kõlaritest tuleb. Töö taustaks on muud asjad, nagu näiteks mõnusam ambient või new wave. Spotify on teinud mu elu lihtsamaks.

Lemmik rada 7?

Suicide "Che". Rusuv minimalistlik nahaalune roomaja, täiesti ajast-ees-muusika.

Galerii:

Vaata lisaks: Evert Palmets: Dysgraphia in pictures

Veel artikleid