Emperori „In the Nightside Eclipse“ on parim black-metal plaat, mis eales on lindistatud. Mäletan, kuidas 13–14-aastaselt tundsin seda plaati esmakuulates tungivat soovi viivitamatult kõik juuksed peast tirida – võimas! 18-aastased teismelised poisid, pisikeses Notoddeni külas, olid leidnud aega kirikute põletamise ja inimeste mahanottimise kõrvalt valmis teha album, mille sümfoonilist black-metal stiili kopeeritakse ja imiteeritakse siiamaani vahelduva eduga, kuigi selle plaadi atmosfääri ei ole suudetud uuesti saavutada. Selle plaadi muusika samaaegne agressiivsus ja meloodilisus ongi väga raske kooslus, mida pole kerge uuesti tabada ja ka Emperor ise ei ole suutnud välku veel kord purki püüda, sarnaselt oma esimese plaadiga.
Plaat on nüüd täisealiseks saanud ja 20. juubeli puhul kutsuti kõik ikka veel tema mõjusfääris eksisteerivad inimesed monetaarse kompensatsiooni eest ka sünnipäevapidudele. Üks säärane leidis aset Soomes, Tuska Open Air Metal Festivalil, nii et ma ei pidanudki kaugele rändama. Soome viiva laeva fuajees kärutäite alkoholikastide vahel istumine ja kahekümneminutine jalutuskäik sadamast läbi vihmase Helsingi vanasse gaasitehasesse, olid ainsad kadalipud, mis tuli läbida, et peostaapi jõuda.
Tõepoolest – esimene mulje oli säärane, et pidu ei mahu festivalialale enam ära: paarsada meetrit enne sissepääsu kükitas üks piduline juba bensiinijaama kõrval asfaldil ja tühjendas soolt, samal ajal õlle peale rüübates. Tiukka meno. Festivalialale sisenedes tervitasid mind pealava eelviimase esineja Satyriconi helid ning kui silm langes lava ees olevale rahvamassile, sai kohe selgeks, et objektil on roppu moodi tööd tehtud. Kolmas tinutamispäev oli käsil ja meeleolu tuim. Õllejoomiseks designeeritud aedikus oli tol momendil tõenäoliselt rohkem inimesi kui Mother Northi aeglast jauramist nautimas. Mõne jaoks võis kolmas päev üldse liiast olla, sest plats ise oli üpriski hõredalt asustatud, kuid selles võis olla süüdi ka toimumispaika päeval karistanud vihm, mis õhtuks uduvihma tasemele taandunud oli.
Ma pole kunagi varem viitsinud ühelegi metal-festivalile minna, nii et ringi vaadata oli seal päris huvitav. Seltskond oli ootuspäraselt sõbralik ja näomaalingutega tüübid rohkem kui valmis piltide jaoks poseerima, ning üldiselt ebameeldiv tunglemine puudus. Samas, näha Darkthrone’i ja Immortali patchidega corpsepaintis meest hamburgerit söömas, on siiski veidi sürreaalne vaatepilt. See pole väga kvlt, noh. Kui vaadata plaadikaasi ja bändipilte, millel analoogsed isikud tuld sülgavad ja muu antikristliku tegevusega sahmerdavad, ei teki kunagi mõtet, et ka need inimesed peavad sööma ja kui peavad, siis kiirtoitu, mitte äsja ohverdatud kitse liha. Teisest küljest, corpsepaint võib olla burgerite söömiseks just loodud, sest põskedele langev kaste ei paista nii hästi välja kui inimnahalt. Majonees on kõige black-metalim kaste!
Hõredavõitu publikumi tõttu polnud ka lava ees raske head kohta saada, mis oli boonuseks. Keegi ei olnud eriti huvitatud seljas elamisest ja puudus ka see efekt, et ükskõik, kus sa seisad, ikka tundub nagu oleksid mingil sissetammutud käigurajal, kus kõigil on vaja küünarnukkide abil sinust mööda pääseda, et kusagile kindlasse kohta jõuda. Aedikus aega veetev õllenautlejate seltskond leidis samuti, et Emperor pole selleks küllalt oluline, et piirete tagant väljuda – baar jääks liiga kaugeks ning rannatoolid on juba ammusest ajast märjale asfaldile installeeritud. Pole mõtet enam püsti tõusta, õhtu käes juba niikuinii.
Õhtust rääkides ei saa jätta kahetsemata, et Soome korraldajad polnud kahjuks suutnud black-metalile vastavat mikrokliimat festivalialale tekitada. Õhtu hall valgus ja uduvihm ei andnud just äiksetormi mõõtu välja – milline pettumus. Sellest puudujäägist hoolimata kontsert siiski algas. Plaadi kurjakuulutav intro muutus leekide, Fausti mängitud topeltkardaani ning Ihsahni ja Samothi tremolo käikude saatel korralikuks andmiseks. Vinge. Kahjuks ei mõjunud need helid eriti publikule – vajalik ekstaas jäi puudu. Jõuetult visati näppe ja sarvi, muul ajal jõllitati tuimalt lava. Energia puudus. Ega ei saanudki tegelikult eeldada, et pealtvaatajate hulgas on ainult Emperori austajad või et Anthraxi ja muude metal-žanrite nautijad black-metalist sama palju lugu peavad ning sellele tulihingeliselt kaasa elavad.
Energia puudumine ei piirdunud ainult publikuga – bänd mängis teatava masinlikkusega oma lood väga professionaalselt ette, kuid nagu ka 2006. aasta reunionist pärit videomaterjalilt on näha, olid session-liikmed Einar ja Sechtdamon rohkem muusikas sees kui algupärased liikmed ise. Arusaadav – eks 90ndatel sai neid lugusid juba küllalt mängitud. Dialoog lugude vahel oli samuti peaaegu olematu. Teatati, et järgmine lugu on see ja see, ning küteti edasi. Aga ega see dialoog eriti vajalik polnud niikuinii. Vaatepilt oli ka muidu huvitav – eriti teatava kontrastsuse poolest, võrreldes kunagise stiiliga. Emperor oli esimene siseringi bänd, mis 90ndatel loobus corpsepaintist, ning 20 aastat hiljem on see asendunud hoopis disainer-päikseprillidega. Ihsahn skandeeris „I Am the Black Wizards’i“ ajal: „Let me see you go crazy!!!“, mis tundub kohasem mõnele staadionrokkbändile – nagu Aerosmith või Bon Jovi. Mitte väga teemas.
Kontserdi heliproduktsioon ei erinenud väga plaadist. Wall of soundi elemendid olid paigas, kuid esmakordselt tabasin ennast mõttelt, et kuulajad, kes pole ülearu palju – või üldse mitte – black-metalit kuulanud, võivad neid suvaliseks lärmiks pidada: kiire tempo, trummid ja kitarrid, ülejäänud helimaastikku täitvad Ihsahni karjed, peale selle süntesaatorite sümfoonilised helid. Ega see eriti hingamisruumi ei jäta. Muusika pole nii kergesti hoomatav kui konkreetne hevi oma power chordidega. Seetõttu ma ka kahtlen, et seekord Anthraxi kuulama tulnud seltskonna seast uusi fänne tekkis. Iseasi, kas see üldse bändi eesmärk oli – võib-olla tuldi kokku ainult selleks, et vanadele fännidele elamust pakkuda. Või äkki lihtsalt raha pärast. Mine sa tea.
Sellegipoolest, kogu plaat koos kolme lisalooga – nende hulgas ka kaver Bathory loost „A Fine Day to Die“, mängiti maha, nii et mürinat sai küll täie raha eest. Elamus ei olnud nii võimas, kui oleks olnud kusagil pimedas klubis ja mitte festivaliplatsil. Selle privileegi vääriliseks said seekord mingil põhjusel ainult jaapanlased. No mis teha. Aga äkki kümne aasta pärast siis jälle.