Tartu metal punt Tapper esitab sel laupäeval, 30. märtsil, Tallinnas klubis Tapper oma esimest täispikka albumit, millel on ambitsioonikas nimi „Vereklanni Kolmas Tulemine“. Ehkki hingelt noor, on bänd hakanud kõrva ilmselt kõigile Eesti karvasema muusika austajatele. Tähtsa päeva eel vestles Galil tapperlaste Rebase, Anto, Henry ja Margusega ning mõõgavõitleja Ivoga. Juttu tuli Tapperi teekonnast päris algusest praegusesse punkti, lauludesse peidetud maailmast ning muidugi värskest plaadist enesest.

Tervitus! Esimene ülesanne: püüdke määratleda ansambli Tapper asendit Eesti muusikamaastikul. Kelleks te ise endid peate?
Margus: Tapper on black metal rühmituse Pergerus lennukikandja. Emalaevaks vist päris nimetada ei saa.
Henry: Iga lugu on erinevas stiilis.
Margus: Mingi läbiv stiil on samas olemas.
Henry: Ütleme, et pagan metal ja heavy metal.
Margus: Power-epic-heavy metal.
Anto: Meile kõige sarnasem oleks võib-olla Soome metal bänd Turisas. Kindlasti on Eesti muusikast päris palju mõjutusi. Suur mõjutaja on raudselt Loits, mujalt maailmast minu jaoks Rammstein ja Amon Amarth…
Rebane: …minul Tharaphita. Meid on võõraste poolt peetud ka Eesti Amon Amarthiks või uueks Metsatölliks. Ütleksin, et meie bändi kõige tugevam külg on, et me oleme kõik erinevate muusikastiilide austajad. Mina isiklikult kuulan väga palju igasugust põrandaalust Prantsuse räppi. Anto on sihuke vana hardcore bändide fänn, lisaks veel näiteks Rammstein ja Falkenbach on tema teemad. Henry on meil vana bläkkar, Margus samuti, aga tema on rohkem selline uuendaja, eksperimenteerija.

Rebane, räägi, kuidas on kaugetes Värska kandi metsades üles kasvanud „nukitsamehest“ saanud ansambli Tapper vaimne juht ja lavadiktaator.
Rebane: Tegelikult üks suur teerajaja minu jaoks on olnud Kaimar Purik (ansambli Kassidele Iirised laulja – Galil). Temalt me võtsime Cidi loo (Tapperi varasemasse loomingusse kuuluv „Laul minu Cidist“ – G.), see on konkreetselt Kaimari väljamõeldud lugu. Mingil ajal olin ma ikkagi Värska kandis ainuke tüüp, kes käis ringi mustaks värvitud juuste ja pika musta natsimantliga ning kohalikud kirikuisad oleksid ilmselt nii mõnedki korrad mind internaatkooli saatnud. Aga kuidagi see muusika jäi südamesse. Tol ajal oli muusika kättesaamine keeruline – see oli vana hea kassetiajastu, me kõik mäletame seda – eriti sellises peräperses nagu Värska. Uskumatu, et sealt üks minusugune tont üldse välja tuli. Ma oleks võinud samahästi kuskil bussijaamas joodik olla, aga inimesel peab olema unistusi. Vana-Vigala koolis ma polnud küll sepapoiss, nagu ilmselt võiksid paljud arvata, vaid turismikorraldaja. Ja no näed – nüüd ma korraldangi, Tapperit.

Tapper sündiski 2004. aastal Vana-Vigalas. Me tegime tollal isegi mõned laivid, mis olid täiesti ootamatud – kolme päevaga tegime kümmekond lugu valmis. See oli päris naljakas. Ma tean, et kuskil Eestimaa peal on see video Tapperi esimese laiviga ringlemas VHS-i kujul. Ma tahaks seda näha – seda oleks päris koom vaadata! Tapper oli täielik punk-black. Kriiskav rõve black-i vokaal ja „õntsa-õntsa-õntsa-õntsa“ taga. Meil olid bändis veel kohalikud noorhärrad, kes ei olnud ka just kerge kasvatusega lapsed. Aga ära me tegime ja igavesti äge üritus oli. Koolis, kus esinemine toimus, ei tohtinud alkoholi olla, aga inimesed tulid jookidega. Alkoholipolitsei korjas need kokku ja pärast me jõime bändiga kõik ära.
Esialgu tuli meie kallite kolleegide seast ikka väga palju bändinimesid – ma ei hakka neid mainima, sest nad olid ikka päris-päris koledad. Aga kuskilt tuli „Tapper“ ja niimoodi ta jäi. See Vana-Vigala bänd vajus küll varsti soiku ning peale minu pole toonasest koosseisust kedagi järel.
 Anto: Siis, kui Rebane üüris vahepeal korterit Tartus Õnne tänaval, siis ma käisin üle poole aasta talle pinda: „Teeme uuesti Tapperit!“ Pakkusin välja, et mina mängin kitarri, võtame Impzi ja Ausini bassi ja trummi mängima. Ausin ei osanud peale pungirütmi midagi mängida.
Rebane: Me keegi ei osanud midagi. Meil oli ainult idee ja unistus. Aga 2008. aasta 20. augustil tegime uue koosseisu esimese proovi.
Anto: Mul polnud tol ajal korralikku kitarri ka, laenasin klassivennalt Kristjanilt. Ta tuli ka üht proovi vaatama ning jäi bändi teiseks kitarristiks. Aasta hiljem tuli Margus läbi väikse diili – et mina lähen Formi kitarri mängima ja tema tuleb Tapperisse sünti mängima.

Ajal, mil Eesti kurimuusikas nii mõnigi bänd vaevleb kaadripõuas, on Tapperil olnud üsna hea valik muusikuid, nii et kui ka mõni liige parajasti bänditegemises kaasa lüüa ei saa, on alati leidunud keegi, kellega tühimik täita. Mis on teie saladus?
Margus: Varem oli see probleem, et mul oli Formis vaja, et bändiliikmed saaksid midagi teha, sest vastasel juhul oleksid nad väheaktiivses Formis lihtsalt seisnud, mitte midagi teinud. Anto kaudu sai Henry Tapperisse ja Maddy Langenusse. Kui me alguses omavahel tuttavaks saime, siis saidki tegelikult kokku kaks gruppi – Langenu ja Formi seltskond Tapperi omaga.
Anto: Mul vedas, et ma Formis mängisin. Kui ma läksin sõjaväkke, siis ma hakkasin aegsasti vaatama, kes oleks sobilik mind Tapperis asendama. Ma ei tahtnud, et see nüüd minu pärast soiku jääb. Küsisin Formi teise kitarristi Henry käest, kas ta tahaks tulla ning ta oli nõus. Kui hiljem sõjaväest tagasi tulin, teadsin, et Kristjan on ajateenistusse minemas.
Asi läks aeg-ajalt segaseks sellepärast, et Margus oli vahepeal Rootsis. Ma läksin siis üle sündimängule, sest ma ei teadnud, kas ta üldse tuleb tagasi. Segadus oli suur – mis me siis teeme, kui Kristjan läheb sõjaväkke ja Margus ei tulegi tagasi?
Rebane: Siit soovitus kõikidele olevatele ja tulevastele bändidele – kui bändiliikmel on vähegi soov ära minna, otsigu ta endale asendaja. See kohe kindlasti tingib bändile elu. Ükskõik, kui raske see sulle endale moraalselt või mentaalselt poleks – igal juhul, kui sa tahad, et see bänd ellu jääks, siis ütle aegsasti, kaks-kolm kuud varem, et sul on kindel plaan minna. Muidugi, meil on vedanud ka ja ju see nii peabki olema.
Margus: Proovikas koos teatud arvu sarnaste bändidega tagab, et meil on alati variante. Võimalus areneda ise, võimalus kokku tulla – Ulguränd, Tapper, Form, Langenu ja Mortferus.
Rebane: Kui meil prooviruumi veel ei olnud, siis polnud meie bassimängijal ja trummaril võimalik arendada oma mänguoskust. Meil olid lausa korduvalt plaanid teha vägivaldset liikmete vahetust, korraldada revolutsiooni. Aga õnneks seda ei juhtunud ja nüüd on meie proovikas ilmselgelt näidanud, et muusikute areng tingib omakorda ka bändi jätkumise.
Meil on tegelikult jumala hea trummar soolas, Hüään. Ta küll on rohkem brutal death-i tüüp, aga ta on hea trummar. Ma olen temaga mõned korrad varem bändi teinud. Iseenesest eelistaks, et sihukesi tüüpe oleks veel. Pakuks võimalust – tulge tehke!

Olete kasvatanud endale ka väga lojaalse fänkonna. Tänuväärne saavutus, mida iga bänd pole nii lühikese ajaga suutnud järgi teha. Kuidas võita uusi poolehoidjaid ja hoida vanu?
Anto: Suur asi on suhtlemine muidugi. Teine pool asjast on see, et kui Tartust on kuhugi kaugemale esinema minek, siis tuleb asjad toetajate eest ära teha. Võtame suure bussi, nemad maksavad raha ära ja lähme! Nende jaoks on lihtne.
Rebane: Esialgu tuleb matta jõhkralt palju pappi igasuguste asjade alla, mis esmapilgul kõikide jaoks tunduvad täiesti mõttetud – „milleks?“ Aga lõppkokkuvõtteks need tasuvad ennast ära. Kas küll finantsiliselt, on kahtlane. Aga kohe kindlasti tasuvad nad ära moraalselt. Sest lõppkokkuvõtteks sa saad tagasi vaadata oma elule: „Kurat küll, me tegime bändi!“ Esimene albumgi on väljas! Või ilmselt sel hetkel, kui me tagasi vaatame, on neid albumeid juba ilge persetäis, sest ideedest nappust ei tule. Isegi kui elus midagi peaks juhtuma, siis lõppkokkuvõtteks Tapperi hing võiks igal juhul säilida. Ma üritaksin võimalikult kiiresti ka mingisuguse teose valmis kirjutada, suisa raamatu. Seda ei annaks kindlasti võrrelda teada-tuntud tänapäeva ulme- ja fantaasiakirjanikega, kuid seal säiliks Tapperi idee. Ma suudaksin süstida palju narkootilisi mõtteid raamatusse ja kui keegi viitsib neid sealt noppida, oleks äge.

Kontsertidel laulusõnu aimates ja plaadi vahelehelt lugedes on aru saada, et need peegeldavad täiesti omanäolist maailma, räägivad mingit oma lugu. Paotage veidi katet sellelt maailmalt ja selle elanikelt, millest/kellest Tapper lugulaule teeb.
Rebane: See on ju tegelikult järjekordselt isand Kaimar Puriku sünnitatud koletis. Sealt see kõik alguse sai. Paljud nimetavad seda ADD-ks („Advanced Dungeons and Dragons“, fantaasiapõhine seikluslik rollimäng – G.), mina mitte, kuna mul polnud võimalik tol ajal, kui ma hakkasin nii-öelda ADD-põhise rolli- ja täringumängudega tegelema, kuskilt reegleid tõmmata. Mul polnud kodus arvutit ega telekatki. Mõtlesin siis reeglid ise välja. Mul oli neli A4-lehte, kus olid olemas põhilised stat-id, nagu tänapäeval noored arvutimängudest teavad. Sellest aretasin endale terve maailma. Kuskil kümnendas klassis Värska Gümnaasiumis isegi rullidest klassivennad pildusid täringut, mina jutustasin ja kõik olid vaimustuses. Isegi suitsupause ei tehtud vahetundides. Tartus sain endale uued tuttavad ja sõbrad, kellesse ADD-pisiku süstisin. Eks see kõik ole algusest peale ajusopis olnud ja kindlasti saanud väga palju tõukeid erinevatelt tänapäevastelt kirjanikelt, filmidelt ja meeletult informatsioonikoguselt, mis meid ümbritseb.

Alguses hakkasime uut Tapperit tegema ka niisuguse pungiliku black-ina, aga sealt arenes asi kiiresti edasi. Väga paljud lood, mis on praegu ”Vereklanni Kolmanda Tulemise” peal, on ka ju tegelikult vanad lood, mis on uuteks mängitud, paljus tänu Ö-stuudiole, kes andis meile teatud indie-mõjutuse. Muidugi ma kujutan ette, mis vastukaja sellest kõigest tuleb. See on ikkagi meie esimene album, andke meile andeks, kui midagi valesti on! Aga sealt see maailm sai üles ehitatud nii, nagu ta minu peas on. Bändikaaslased on selles maailmas alati tegelased olnud. Nad on jutustaja, ”jumala”, tööriistad. Me oleme kõik sellega seotud, kes vähem, kes rohkem. Samamoodi ajalooline mõõgavõitlus – ma katsusin selle ära, sain maitse kätte ja sain ka ideid. Sa ei saa kirjutada mingisuguseid põnevaid romaane, kui sa ei ole ise konkreetselt asjaga kokku puutunud. Väga paljud kirjanikud rändavad näiteks mööda maailma, et saada selle koha tunnetus, kuhu nad tahaksid mõne tegelase asetada.

„Vereklann“ on inimeste sugupuudes ja inimeste vere järjepidevuses. Ma ei ütle, et verepuhtuses. Meie, eestlastegi, veri on nii segatud kui võimalik, aga ometi meie keel on säilinud, meie idee on säilinud, meie mõtted on säilinud. See on põhiline. Ja Vereklann ongi selline jõud, mis on alati meie sugupuudes olnud juba aegade hämarusest alates kuni tänapäevani välja. Põhimõtteliselt on veremaagide ja -preestrite jõud tegelikult nende emotsioonivabadus. Veremaag või -preester kui selline on tegelane, kes annab tarkuse suurendamise nimel oma emotsiooni ja paneb selle oma käsilasse. Mida suurem ja võimsam maag on, seda rohkem ta suudab oma emotsiooni laiali jagada. Ta annab ära hirmu või iha või armastuse. See kajastub tema sõdalases. Ta võtab selle sõdalase jõu ja annab talle vastu emotsiooni, mis muudab need tüübid hästi äkiliseks. Selle kirjutan ma kunagi kindlasti korralikult lahti.

Mis puutub sellesse „kolmandasse tulemisse“, siis tegelikult hakkas see vaikselt idanema meie arutelust, et peaks tegema bändi, mis mängiks hästi palju erinevaid stiile. „Vereklanni Kolmas Tulemine“ ongi kujunenud üsna selliseks, et meil on palju väga erinevate ülesehituste, emotsioonide või energiaga lugusid. „Teise Tulemise“ juures läheks tagasi. Kui me praegu teeme oma muusikat hästi keeruliselt, hästi kirjult, siis võiks minna tagasi natukene ühevärvilisemaks. Valiks võib-olla ühe kindla niši. Mind on omal moel võlunud Idamaad. Ütlen ausalt välja, et ma pole kunagi selle kultuuri ja uskumustesse, mütoloogiasse väga sügavalt süvenenud, aga võiks ju kasutada vanu pille idamaise atmosfääri ja lõunamaise temperamendi kujutamiseks. Võib-olla see oleks „Vereklanni Teise Tulemise“ mõte ka, sest Vereklanni teine lord ehk Verelord oli Flamero, kes oli tollal selles maagide riigis üks peamisi võlureid (kolmas Verelord oli Aetherial, kellest räägib üks esikplaadi lugudest). Flamero oli Idamaalt pärit. Tema nii-öelda eeltulija, kes ei saanud troonile ehk Vereklanni ülemjuhiks, tapeti ära juba varem kuningas Stahhi poolt, kellest me samuti plaadil räägime. Sealt see idamaisus ja nõnda võiks „Teine Tulemine“ olla natuke idamaise hõnguga. „Esimene Tulemine“ peaks olema räme viking metal või hästi kuri black, sest see on ikka sihuke „back to the roots“. See oleks sihuke robustne punk black! Aga eks näis, mis saama hakkab.

„Vereklanni Kolmas Tulemine“ on sõna otseses mõttes üks raskemaid plaate, mis Eestis tehtud. Miks rüütasite CD taolisse teraskarpi, millega võiks kõhklemata näiteks lahingus vaenlasi päid purustada ning noole- ja kuulirahet tõrjuda?
Rebane: Me oleme rauatöölised, peaaegu kõik Vigala sepad ja mina olen ka terve oma teadliku elu rauaga jamanud, alates Värska „nukitsamehe“ ajast. Tegelikult suur panus oli ka härra Kikaselt Ö-stuudiost. Tema ju andis idee: „Tehke rauast!“
Anto: Rebasel hakkas mõte selle peale idanema. Mina mõtlesin, et võiks lihtsalt teha teatud partii special edition-i. Aga Rebane arvas, et et kõik peaksime sellised tegema. Natuke aega hiljem möönas, et, okei, teeme eraldi special edition-i, muidu võib päris kalliks minna. Ja lõpuks läks ikkagi niimoodi, et kogu partii on teraskarpides.

Kuigi igasuguste glamuursete deluxe-plaatide avaldamine on tänapäeval pigem norm kui erand, annavad ansamblid reeglina välja ka tavapärases plastkarbis CD, teie aga pole seda teinud. Kes seda kallist asja üldse ostab? Kuidas mõtlete 500 plaadist lahti saada?
Anto: Meil ei ole endalgi aimu, kuidas need plaadid ära lähevad. Jooksu pealt vaatame.
Henry: Ma arvan, et nad lähevad niisamagi. Meil ei ole ju ometi mingit ajalist piirangut, saame neid müüa kus iganes, millal tahes, kellele iganes.
Rebane: Aeg näitab oma palet. Arvan, et me ei peaks turustamise peale üldse mõtlema. Kui ma härra InBoilile seda plaati näitasin ja ütlesin hinna, 20 eurot – see on plaadi esitluste ajal, pärast me ilmselt tõstame seda – , siis ta ütles, et tema kohe kindlasti ostaks selle. Kuna ta ise on olnud moosekant juba kakskümmend viis aastat, siis ta teab, mis tunne on läbi pingutuste luua midagi ning seejärel kuulda vanade tuttavate juttu: ”Oo, kuule anna mulle tasuta, me tunneme üksteist nii kaua!” Kuidas ma ka ei tahaks, ma olen see vend, kes ilmselt nõnda ka teeks. Ma olen ise korduvalt mõelnud selle peale: et äkki ei müügi!? Jagame lihtsalt tasuta! Fakt on igatahes, et plaadid on ära tehtud ja kuidas nad minema hakkavad, seda näitab ainult aeg.

Esinemistel te ei panusta ainult muusikale, vaid olete väga palju rõhku pannud ka visuaalsele poolele, kuhu kuuluvad ekstravagantsed kostüümid ja maalingud ning mõõgavõitlejad.
Rebane: Olen ise mõõgavõitlusega tegelenud, mul on väga palju tuttavaid seal. Pooled bändiliikmetest on sellega tegelenud mingil määral.
Ivo: Mõõgavõitlejad ei ole kontsertil ainult võitluse pärast, vaid ka selleks, et laulude sisu edasi arendada ja visuaalselt esitada. Ma olen ise nüüd mõõgavõitlejatega kolmele loole nii-öelda koreograafia välja mõtelnud. Kõik liigutused on mõeldud just kindlale loole. Mitte nii, et lihtsalt kaks tüüpi on teineteise vastu võitlema pandud, vaid iga väike nüanss, iga hoop, läheb kokku looga. Kui minu juttu ei usu, siis tulge aga kohale ja vaadake ise, kuidas mehed võitlevad – kas niisama teineteise vastu või on see kõik ikkagi ka looga seotud.
Rebane: Kui ma teen fantaasiarikast muusikat, siis ma ei saa lihtsalt teisiti. Ideid tuleb teostada nii, nagu sa neid näed. Me mängime ka lava peal igaüks mingit tegelast, nagu mänguski. Mina olen jutustaja rollis, aga ma ei ole just eriti heatahtlik jutustaja. Sellest ka minu välimus. Anto on alati olnud õilis paladininässakas, kes päästab mingisuguse sureva näitsiku lohe käest, viib ta sõprade juurde hoiule, kes tolle viimaks läbi tõmbavad. Paladin ise nutab pärast kuskil lõkke juures ja suitsetab piipu… Henry on üks nendest jutustaja varjukülgedest, kes on salakaval, omamoodi temperamendiga, natukene kurjemapoolne tegelane; ta näeb asju hoopis teistsuguses valguses kui teised. Margus on mängus nihverdaja, ärimees. Lava peal on ta ka selline, kes tegelikult peabki publikuga hästi palju omamoodi suhtlema. Impz on ilmselt üks nendest tüüpidest, kes näevad lava peal perfektsed välja. Tema on veremaag. Ausin on meist ainuke, kes ei ole rollimänge kunagi konkreetselt mänginud. Ta on käinud vaatamas, aga seal pole suurt midagi vaadata – palju mehi istuvad koos ja ajavad suust jama välja.
Anto: Kristjan oli söör vibukütt. Ta oli hästi tagaplaanile jääv…
Rebane: …kes suutis samas alati väga palju mõtteid anda. Samamoodi ka bändis jäi ta alati tagaplaanile, aga andis rohkelt mõtteid.
Anto: Tol ajal oli meil lugude tegemine selline, et mina tegin lugude selgroo ja Kristjan asus siis neid siit ja sealt nokitsema.

Plaat on viimaks valmis, peagi on ta ka Tapperis pidulikult maailmale tutvustatud ja suur turustamiskampaania võib alata. Ent mis järgmiseks, kuhu edasi?
Anto: Kuna enamikel bändidel on omad särgid, siis on minu mõte ka Tapperile taolised teha.
Margus: Teeks mütsid. Suusamütsid.

Lõpusõnad jätan teile.
Rebane: Hoidke sõrmed veenidel, Vereklann valitseb igavesti!