Kuidas ta isegi Dokkandokkan rütmipillid koos ees marja luua ka tunduda kuum retro toores?

29-06-2012 | kirjutas: Roosipõld

Foto: Tauno PääslaneTäna, 29. juunil on ansambel Phlox astumas Von Krahlis üles koos Kreatiivmootori eestvedaja Roomet Jakapi ja ERSO tromboonimängija Andres Kontusega. Kuigi juba nende 6-liikmeline tavakoosseis on suurem kui keskmine Eesti pere, siis on lisaks Jakapile ja Kontusele olnud Phloxi loomingulises koosseisus kaastegevaid liikmeid vähemalt sama palju kui soccerimängijaid jalgpalliväljakul. Eesti jazz-rock sõpradele bänd vist tutvustamist ei vaja.

Neid aga, kes Phloxi ei tea, aitab google translate´i tõlge ühest jaapanikeelsest arvustusest:
"Sisu iseenesest meistriteos tõesti soovitada Te Tulevad kuni paks ja lärmakas kõlada. Tugevust vajutage vahenditega Tsu samblike ja head tahet ja mõtet. Kuidas ta isegi Dokkandokkan rütmipillid koos ees marja luua ka tunduda kuum retro toores? Vaatamata oma oskusi on ikka veel teada (mis on igal juhul Eestis). Töötab kiiresti, elektripliit, klaver täites teha ranget pingeid.) Päritud geenid, raske ansambel. See on hea grupp! Näha HEA Grupp! Digi Pack. Digipak. I kõrva, sülitada välja Toku KOHE!"

Kas asi tõesti niimoodi on, otsustasin uurida Phloxi klahvimehelt Pearu Helenurmelt.

Mis aastast ansambel Phlox tegutseb?
1999/2000 talvest. Esimene kontsert oli 2000. aasta kevadel.

Millest Teie koostöö koos Roomet Jakapi ja Andres Kontusega sündis?
Juhuslikult. Nagu kõigi eelnevategagi. Olime tuttavad ja võis aimata, et nendega klapiks. Me ei olnud ammu vabas vormis kontserti teinud, kerge tüdimus oli “lugude ära mängimisest”. Võõras veri on toniseeriv, vaip läheb alt.

Foto: Tauno PääslaneOlles tegutsenud eelmisest sajandist saadik, siis oskad ehk välja tuua, mis erinevused on tekkinud Teie live publiku osas?
Me jääme vanemaks ja publik nooremaks? Igatahes on sellele muusikale mingi selgem pind tekkinud. Kuigi me oleme üsna vormitu kooslusena õnneks algusest peale saanud mängida täiesti seinast seina üritustel, mis mõjub avardavalt ja on väärt kingitus, siis praegu on midagi lahti just fusioniga. Me olime Eestis mu teada taidlusjätsroki neljandad tulijad (enne olid Megan Quartet, Beggars Farm, Luarvik Luarvik). Väga tihedalt siis ei askeldatud, vahel keegi tegi mõne suurema või väiksema ürituse, suviti oli MKDK tegelaste ja külaliste ülevaatus Pilvepillerkaare festivalil. Uus ärkamine oli mõned aastad tagasi, kui noori instrumentaalbände hakkas massiliselt tulema. Nad tõid kaasa oma publiku. Ma pole aru saanud, mis juhtus, aga mingist hetkest haakis osa ühest põlvkonnast ennast lisaks kõigele muule ka selle 40+ aastat vana rongi taha. Ilmselt oli lihtsalt järgmise ringi aeg käes. Uus seltskond on peamiselt muusikakoolidest, lihvitumad, kompaktsed, kaverid meeldivad ka paljudele. Eelmine ešelon rõhus rohkem free-jazzile ja leiutamisele ja oli pigem kunstiharidusega. Publik samuti. See on päris põhimõtteline erinevus. Me ise oleme kusagil kahe vahel.

Seisate perroonil ja hüppate kord ühele, kord teisele?
Ei, paneme liikumise pealt kord ühes, kord teises suunas. Nagu mingi pubepõlve haigus, et ikka tundub teisel pool müüri rohi rohelisem. Kui oleme liiga kaua kompositsiooniga lugusid teinud, tahaks lammutada. Ja vastupidi minnes uitad ka arutult ringiratast ja jõuad ikka algusesse tagasi. Mingi lahendus peab olema ja kui hästi läheb, ehk leiame üles. Igal juhul mingi läbiv karedus jääb alati sisse, sest valmis lugudes pole ka steriilsus ja puhtad pinnad mingi eesmärk. Pilt võib olla üsna selge, aga dissonantsid, vilinad, röginad ei kao. Ikka keegi nõiub midagi.

Ennist mainisid, et sa proge ja fusionit kodus väga ei kuula. Mis sinu lemmikuteks on?
Hästi ja ausa isuga tehtud asjad. Katsetajad, kaasaegne jäts, lärmajad, eri maade rahvamuusikud, vanamuusika, süvamuusika, vaiksed ja ilusad asjad (aga karged, läägust ma eriti ei seedi).

Tulles tagasi bänditemaatika juurde, siis olete oma kamraadidega käinud mängimas ka Prantsusmaal ja Saksamaal. Kuidas läks? Kuidas publik Teid vastu võttis?
Väga hästi. Soovitan kohe minema hakata.

Foto: Tauno PääslaneKuidas Te välismaale mängima sattusite?
Erinevate sõprade, avastajate ja korraldajate abil. Selles mõttes on meil roppu moodi vedanud, et me pole pidanud end korraldusliku poole pealt väga rebestama. Oht muidugi on, et kui sinuga niimoodi vahelduva eduga tegeletakse, võid ise marulaisaks muutuda. Eriti kui vahel mõtled, millega näiteks esituuritaja Talbot on omal käel hakkama saanud.

Olete ise ka mõlgutanud tuuritada nagu Talbot?
See rong on lahkunud. Me oleme veidi vanemad, inimesed on end perede ja töödega nii palju sidunud, et kõik ei saa alati kuude kaupa mööda ilma ringi hulkuda. Kui ka väga tahaks. Pealegi on meid palju, mis tähendab korraldajale lisakulu. Meie tuurid on kuni paar nädalat, aga need on alati väga kihvtid nädalad.

Kuidas Teil plaadimüük välismaal üldse proportsionaalselt Eesti müügiga on?
Seal on rohkem rahvast, neile läheb ilmselgelt rohkem. Keelebarjääri ju pole. Nad on pealekauba nii usinad, et riputavad ise meie asju igal kujul internetti, küll allalaetavaks, küll juutuubi. Tore. Pool tööd tehtud. Plaat on plaat, aga ainult muusika eest maksmine ongi vabatahtlik.

Aga ise kavatsete füüsilisel kujul oma järgmisi plaate avaldada? Või kas üldse niipea uus plaat tulemas on?
Ikka. Võib-olla vahele üks live plaat paari viimase aasta lugudest. Stuudio asjade osas paistab mõne aja pärast, mida me järgmiseks teeme.

Kas teete täna Roometi ja Kontusega kindlaid lugusid või lähete täiesti freeks?
Vaheldumisi.

Ok. Aitäh. Midagi lõpetuseks?
Ilus ilm on, ma lähen rattaga metsa. Seal on kõige parem bänd.