Rada7.ee

Valge elevant on üks emakese looduse suurimaid imesid. Isend, kes stoilise rahuga hulgub ringi mööda Aafrika lõputuid savanne ning murrab endale teed läbi paksu d¸ungli. Liikudes uhkes üksinduses vastu päikeseloojangule, nagu Hollywoodi kuldajastu kauboifilmide kangelane. Kortsudega ümbritsetud silmades kindel ja elunäinud pilk. Valge elevant on müütiline olend, kellest kõik on küll kuulnud, aga vaid vähestel on au olnud teda oma silmaga näha ja kuulda kõrvaga tema võimast hüüdu. Paljudki teadlastest reisijad on valget elevanti otsides jätnud hüvasti oma nooruse, varanduse ja halvimal juhul ka arunatukesega. Põhjust tuleb otsida nende teadlaste lähenemisviisis eluka otsingutele. Vaikse ootamise asemel tormas enamik neist pea ees otsingutesse, raisates nii ära kogu oma energia ja jõu, saavutades kokkuvõttes mitte midagi. Need vähesed, kes on aga valget elevanti oma silmaga näinud, pidid pikka aega vaikselt ja kannatlikult ootama. Juba vanarahvas ütles, et head asjad juhtuvad nendega, kes jaksavad oodata. Mitte ei torma ringi, pea laiali otsas, nagu pidevalt virisev ja tüütu pisipõnn, kes otsib peidetud sünnipäevakinki, korraldades kodus läbiotsimisi iga kord, kui vanemad ta üksi jätavad. Roomates ringi tolmustes voodialustes, pöörates segamini kappi paigutatud riideid ning piiludes igasse korteri pimedasse nurgakesse. Silme ees helendamas kindel soov saada teada, mis on see salapärane asi, mida vanemad talle kinkida kavatsevad. Ainuke, mida pisike jõnglane oma rabelemisega aga saavutab, on räpased riided, teadmine, et emme ja issi hoiavad oma õhupalle vaakumpakendis, ja korralik peapesu segamini pööratud korteri eest.

Eesti alternatiivmuusikaringkond on aga kannatlik ning viimased kuus aastat hea maadeavastaja kombel oodanud ja oodanud, kogudes tõendeid ning jälgides märke. Nüüd on see aeg viimaks käes ning Eesti alternatiivmuusika valge elevant – Leechi debüütalbum „Tram-O-Gram” – on valmis. Uhkena seisab ta oma sünnikodu, Nõukogude Eesti arhitektuuri tippteose linnahalli katusel koos apelsinis sündinud Leechi ja Monkeyboyga. Nad vaatavad korra üksteisele otsa, enne kui laiali minnakse. „Tram-O-Gram” külastama kodusid, iPode, autosid pikkade reiside vältel ning higi, Poppersi ja teadagi-mis-tsunamide järgi lõhnavaid andergraundklubisid. Leech tiibu sirutades tiirlema taevasse vaalade keskele. Ja Monkeyboy sarkastilise naeratuse saatel tiirlema linna peale, sest ta teab, et kunagi kuulub see kõik, mida inimesed hetkel omaks peavad, talle.

„Tram-O-Gram” pole lihtsalt 56 minuti ja 30 sekundi pikkune kümne looga alternatiivmetalliplaat. Ei, ta on midagi palju enamat. Ta pole nagu mõni teine plaat, mille täielikuks mõistmiseks on vaja kerget loodustoodete doosi või midagi muud, et meelte uksed valla läheksid ja kolmas silm avaneks. Ei, „Tram-O-Gram” ei vaja midagi sellist. Ta on selline, nagu hea dr Hunter S. Thompson on kunagi öelnud: „Two bags of grass, seventy-five pellets of mescaline, five sheets of high-powered blotter acid, a salt shaker half full of cocaine, and a whole galaxy of multi-colored uppers, downers, screamers, laughers and also a quart of tequila, a quart of rum, a case of Budweiser, a pint of raw ether and two dozen amyls.” Tõsine narkokollektsioon, mis on pressitud ühele taskusse mahtuvale CD-plaadi kujulisele tabletile. Audiodrug, mis avab kõikvõimalikud meeled, lubades kuulajal näha paralleeluniversumeid ja inimkonna tulevikku. „Tram-O-Gram” on see tripp, mida jahtides tuhanded noored 1960. aastate lõpus endal ajud LSDga läbi kõrvetasid. Ainus, mida kuulaja sellele tripile asumiseks peab tegema, on puudutama oma sõrmeotsaga nuppu, mille kohal ilutseb kiri „Play”. Ta meeled avanevad, silme ees kodeerub lahti Matrix ning tont teab kust ilmub välja maakeral istuv Monkeyboy, kes kuulajat kavalalt põrnitseb.

Plaadi avalugu, oma intro poolest Deftonesi „Minervat” meenutav „Jinn” on kui prohvet. Kuulaja jälgib, kuidas Jinn, olles silmitsi enda ja kõige teda ümbritseva hukuga, seisab Jeesus Kristuse poosis linna kohal asetseval kõrgendikul. Vaatab hullunud pilguga taevasse ja karjub:
„I am the sea
I am the sound
And I am the silence
I am the spring
I am the wind
I am alive in everything.”
Sisendades endale samas, et hoolimata eesootavast kindlast hukust, on tema igavene. Ning mitte miski siin maailmas ega mujal ei suuda teda hävitada. Just siis, kui prohveti kohtumiseni oma lõpuga on jäänud vaid mõni minut, kistakse kuulaja ümbritsevast lahti ja paisatakse Tram-O-Gramis pesitseva Monkeyboy juurde, kes lakooniliselt suitsu tehes sõidab autoga vikerkaarde, taustaks loop’ivad kitarririfid. Kuskilt ütleb korraks tere Donald Duck ning kuulaja teekond jätkub. Valimatult paisatakse teda edasi-tagasi ajas ja eri paralleeluniversumite vahel. Kuulaja on „Five Frag Combo” ajal tunnistajaks, kuidas kuulus väepealik kosmoses vägesid juhatab, taustaks kuulipildujatärinat meenutavad trummikäigud. Et siis järsku avastada, et kosmoselaev on muutunud pimendatud toaks kuskil korteris ning vaprast komandörist saanud üliõpilane, kes ei suuda ilma cheat’ideta level’it läbida. RATMilikult gruuvivate bassikäikudega alternatiivmetallioopus „Powerfields” asetab kuulaja suspended-olekusse, hõljuma Matrixis kuskil reaalse ja kujutletava vahel, liigutades oma näpuotstega energiavälju. „Aftermath” on üle kahe minuti d¸unglihäälte sämpleid, saateks drone’ivad sündi- ja trummihelid. Hullumeelne tripp, mis paneb kuulaja toetuspunkti leidmiseks haarama lähimal asuva kindla objekti järele. Samal ajal kattub ta silme all öine Mustamägi vaikselt hiiliva rohelise vaibaga ning iga nurga taga jälgib teda põlevate silmadega d¸ungliasukas. Plaadi lõpetav „Timetravel” on kogu eelnev tripp pressituna kuude intensiivsesse minutisse, kus ainsat hingetõmbepausi pakuvad hi-hat pattern’id. See on inimmeelte ülelaadung, info töötlemine valguskiirusel, tuhanded strobod silme ees välkumas, ning tunne, et iga hetk võid sa hulluda. Plaat peatub, tripp lõppeb ning kuulaja jääb põrandale lebama, teadmisega, et ta selja all olevad lauad on kindlad ja midagi ei saa enam juhtuda.

Pärast kõike seda on kuulajal aga ainult üks soov. Soov kogeda kõike seda uuesti. Eneselegi märkamatult sirutub käsi „Play” poole, et taas käivitada „Tram-O-Grami” nimeline audiouimasti. Põrand kaob selja alt ning asume uuesti tripile, peas vasardamas mõte: „Just one fix, rohkem pole vaja, siis on kõik.” Kuid ehk oleks kuulaja pidanud rohkem tähelepanu pöörama vokalisti PeZi prohvetlikule kuulutusele „Timetraveli” alguses? „Seems like my great travelling time has just begun.” See pole kuulaja viimane tripp – kohe kindlasti mitte. Kuskil toanurgas istub aga Monkeyboy, näol salapärane naeratus. Huvitav miks?