Keegi tuntud persoon on kunagi öelnud: “There is no such thing as bad publicity.” Ja tõsi ta on, tagasi vaadates ei saa väita, et suure hulga pürotehnika kasutamine ning homostseen Till Lindemanni ja Flake’i vahel “Bück Dichi” ajal oleks Rammsteini vähem edukaks muutnud või Kiss tänu oma legendaarsetele näomaalingutele vähem fänne kogunud. Pigem võlgnevad nad suure osa enda populaarsusest just neile kahele nn gimmicki tekitatud elevusele.
Siinkohal aga tuleks meeles pidada, et on olemas teatud piir, milleni trikid ja haip suudavad bändi huvitavana hoida, enne kui asi muutub end kordavaks ja bändi hakatakse seostama ainult trikkidega, pööramata vähimatki tähelepanu muusikale … isegi kui viimane seda vääriks.
Just sellisest positsioonist leidis end mõni aeg tagasi Norra bänd The Cumshots, keda hoolimata kahest varem avaldatud ja meediaski suhteliselt sooja vastuvõtu saanud plaadist “Norwegian Jesus” ja “Last Sons of Evil” seostab laiem avalikus siiani 2004. aastal Kristanias Quart festivalil toimunud intsidendiga, kus viimase loo ajal astusid bändi kutsel lavale eco/porno veebilehe Fuck for Forest liikmed, kes laval vahekorda astusid. Sündmus leidis kajastamist mitmes meediakanalis ja oli kaks päeva MTV Scandinavia üks põhiuudiseid. Kui kõmu seksskandaali ümber vaibus, siis oli The Cumshotsil kaks võimalust. Kas jääda bändiks, keda seostatakse igavesti ühe publicity stunt’iga või distantseerida end sellest ning nagu inglased ütlevad: “Let the music do the talking”. Õnneks valis The Cumshots teise variandi ja suunas kogu enda hinges peituva ängi, viha ja nihilismi uue plaadi tegemisse.
Album “Just Quit Trying” on testament inimesele, kes on andnud kõik ja mitte midagi tagasi saanud. Järele on jäänud vaid viha ja kibestumus, mis nüüd kuulajate ees kümne loona lahti koorub. “I Drink Alone” on hümn igale räpases baarinurgas end unustusse, kui mitte surnuks joovale inimesele. Basstrumm põriseb nagu viimsepäeva pohmaks. Kitarrid ja laulja Max Cargo hääl on valusööstud, mis kaasnevad tuumapohmelli käes vaevleval inimesel ikka tugevamalt, samas kui kaasvokalisti härra El Doomi vokaal mõjub kui päästev valuvaigisti. “Black Silence” toob meelde kõik viimasel ajal kuuldud stoner-riffid ja sunnib jala tantsima ning pea heakskiitvalt kaasa liikuma. Seda enne kui ootamatult kes-teab-kust tulevad sisse flamenkokitarrid, luues mulje, nagu oleks plaat vahepeal mängijas Hispaania rahvamuusika sämpleriks muutunud, enne kui tagaplaanilt esile kerkivad trummid jälle loo õigetele radadel juhatavad. “Like Pouring Salt On A Slug” on kuueminutiline jutustus mõrvarist ja tema ohvrist, mis teeb oma klaverikäiguga kummarduse vanakooli õudusfilmidele.
“Just Quit Trying” on mälestusmärk pettumusele, frustratsioonile ja vihale. Mitte kunagi varem pole need inimhinge tumedad poolused kõlanud nii hästi ja meloodiliselt. The Cumshots on loonud selle albumi näol pisikese meistritöö, millele tuleks kas või korraks kõrv peale panna. Nagu härra EL Diablo “Black Silencis” ütleb: “I can´t complain.” Miks siis peaksime seda tegema ka meie?