Eesti industriaalrocki veteran No-Big-Silence avaldas, peale ehk mõnede jaoks isegi tavatult lühikest kolme aastast pausi - on ju seni harjutud NBSi uut plaati ootama vähemalt 6 aastat, selle nädala alguses oma viienda, "Starstealeri" nime kandva albumi. Bändiliikmed rääkisid ekstravagantsetest ettepanekutest, rajult kõlavatest sõnadest ja singlite b-pooltest enne eelmine reede toimunud albumi eelkuulamispidu klubis Rockstars. Erikülalisena astub ühe küsimuse küsijana üles videost tuttav Robot Super Lover Boy (Mart).

Esimesest plaadist “99” “Successful, Bitch & Beautiful’ini”(SBB) läks aega kuus aastat. Sealt “War In Wonderland’ini”(WIW) ka kuus aastat, millest aga omakorda “Starstealer’ini” läks ainult kolm aastat. Millest selline tempo tõus?
Kristo (K): Majanduslangusest (naerab). Sinna “99” ja “Successful, Bitch and Beautifuli” vahele jääb veel “Unreleased”. Ehk 1994. ja 2000. aasta vahel on tegelikult veel üks album, millest minul isiklikult on siiamaani jumala kahju, et see reaalse CD-na polegi ilmunud. Me küll panime ta netis üles, aga see pole see.
Cram (C): Tegelikult, olgem realistlikud, see kuus aastat oli liiga pikk vahe. Ei teagi, miks me nii kaua jobutasime või mis me seal tegime.
K: Paljud “War In Wonderlandi” lood olid varem tehtud. Aga ajal, mil nad lõplikult valmisid, ei hakanud nad mingil põhjusel muusikaliselt tööle. 2006. aastal tuli uuesti vaim peale, võtsime nad uuesti ette, saadud fiiling oli jumala mõnus ja lõpuks tuli plaat.

NBSi lood sünnivad nii, et Willem teeb akustilise kitarriga põhjad, mille peale hakatakse siis lugu ehitama. Kas on plaanis need akustilised demod kunagi avaldada?
K: Mul on olnud tohutu tung need demod avaldada. Hakkasin just ükspäev otsima WIWi algseid akustilisi demosid, aga need on mingil põhjusel kadunud, millest on tegelikult kahju. Oleks väga äge võrdlusemoment, kuulata demo ja siis loo lõppversiooni. Kuid olgem ausad, need pole asjad mida kannataks inimestele lasta. Me oleme pikalt muusikat teinud ja tulnud järeldusele, et väljaspoolsetele inimestele ei tohi mitte mingil kujul poolikut materjali lasta, sest mitte muusikainimestel on seda väga raske mõista.
Willem (W): Nad ei suuda ette kujutada, et see on poolik miks või et lõppversioonis kujuneb see muusika hoopis teistsuguseks kui ta praegu lindis on. Kui plaat on valmis ja inimesel on võimalik kuulata seda valmis plaati ja siis demo, millest see sündis, võib see neile naljakas olla, aga ma kardan, et sellega käiks kaasas selline siseringi huumor, millest ainult me ise aru saaksime.

Kui ma teid WIWi ilmumise ajal intervjueerisin, siis rääkiste, et nii SBB kui ka WIW sündisid frustratsioonist ning olite väga lähedal laialiminekule. Kas “Starstealeri” valmimine oli selles suhtes kergem?
K: Eriti pingeline oli SBBle eelnenud aeg. Meil oli 5-aastane plaadileping, me ei saanud teha seda muusikat, mida me tahtsime ning nii me mingis mõttes hääbusimegi.
C: “Starstealer” on selles suhtes olnud täielik vastand. Ei olnud bändisisest frustratsiooni ega väsimust. Vastupidi, Rainer oli meile toonud värsket verd, me olime tahtmist täis ja tahtsime väga uut plaati teha.

NBS tegi läbi trummari vahetuse. Kuidas on Rainer bändi sisse elanud?
K: Meil läks Raineri leidmisega ikka jumala hästi. Mäletan seda hetke, kui Rajasaare ütles, et lahkub ning mulle jõudis kohale, et meil trummarit ei ole. Ma tean enda arust palju Eesti trummareid, aga Rainerit ei tundud. Kui mõtlesime läbi oma tutvusringkonna, siis oli selline tunne, et ei ole ju kedagi. Seega oli väga meeldiv üllatus, kui leidsin, et selline noormees on olemas.
C: Pimedad talveõhtud veetsime tutvudes uute meeldivalt andekate trummaritega.
K: Eesti on tegelikult nii väike ja mingeid imesid ei juhtu, aga näe meil vedas. Lõppkokkuvõttes on see olnud positiivne kõikidele osapooltele. Kahtlemata on Raineri tulek muusikat mõjutanud, kuna ta on teistsuguse käekirjaga trummar.

Superstaari saates laulis Cram hilisema võitja Jana Kasega duetti. Välismaal on viimasel ajal trendiks muutunud, et kui on aeg avaldada saate võitja album, siis tehakse mõnele suurele ja respectitud rokkbändile ettepank sinna lugusid kirjutada. Kui NBSile tehtaks selline ettepanek, kas võtaksite vastu?
C: Otsene ja keerutamata vastus oleks “Jah”.
K: Me oleme kogu oma karjääri vältel olnud avatud sellistele ekstravagantsetele pakkumistele ning kui jutt oleks olnud mõnest loost, siis oleksime sellele kindlasti mõelnud. Me oleme ju koos Janaga ka live teinud. Seega me teame, mida ta muusika-alaselt suudab ja mida mitte. Päris kift võiks olla.

NBSi muusikat liigitatakse enamasti industrialiks, millest olete viimasel plaadil kaugenenud. Sama on tegelikult teinud ka kõik suured 90-ndate industriaalbändid - NIN on katsetanud noise’i ja ambient’iga ning Ministry viimasel plaadil jooksevad läbi thrash metal’i mõjutused. Mis võib olla selle põhjuseks?
C: Kõige puhtam industrial-plaat võis olla meil “Unreleased”. Muidu oleme me ikka pidevalt stiilide vahel liikunud.
K: Kui meie puhul üldse mingist industriaalist rääkida siis jah “Unrelased”. See industriaalijutt on kõik üks kommerts, mis Rammsteiniga muutus selliseks moesõnaks. Industrial see, industrial too.
W: KMFDM, Godflesh, esimene NIN ja Minstry vanad asjad - see on minu meelest industrial. Ma ei mäleta hetkel selle loo nime, aga on üks Enrique Iglesiase singel, mis võiks olla puhas Korni lugu, kui Jonathan Davis seda laulma panna.
K: Meil ei ole arenenud muusikaajakirjandust, mida on vaja toita. Neil on vaja neid stiilinimetusi ja lahterdamist, kuna kogu bisness on ehitatud selle ümber. Minu meelest on see midagi, mis pakub huvi inimestele, kes kuulavad muusikat fanaatiliselt, mitte sealt saadava naudingu pärast. Selle ümber on kasvanud terved süsteemid, mis tekitavad barjääri tavalise inimese ja muusika vahel, mis on formaalselt liiga keeruliseks aetud.
W: Mässatakse loo või plaadi paigutamisega mingi stiili kõrvalhoovuse nurgatagusesse, et vaid suudetaks sellele anda mingi spets identifitseering. No milleks?
K: meie muutume ja oleme seda alati teinud. Meie pole viitsinud seista paigal. Me ei tee seda raha pärast, saame katsetada ja panna oma muusikasse asju, mis tol hetkel tunduvad huvitavad. Mõtlemata, et kui meil on karm lugu, kas siis satanistid ikka andestavad meile, kui me paneme sinna sisse Kaire Vilgatsi ilusa häälega laulma või nad ei tule enam meie konsadele.