Leigo Järvemuusika pidi hea tulema, ma teadsin seda juba enne sinna minekut. Et head esinejad ja ilus koht ja asjad. See lugu siin räägibki sellest, või täpsemalt, räägib emotsioonidest, sest tühipaljas esinejate loetelu oleks ju tegelikult lihtsalt kontserdikava. Ümberjutustuse saab kokku panna ka juba ilmunud lugudest.

Leigol

Ilm oli killer-kuum. Pärastlõunane äikesevihm mõjus kui leili viskamine kuumale kerisele. Palavamaks läks. Aga ujuda sai. Oravate, mesilaste ja krokodillidega. Meeleolu viis pluss. Koha meeleolu, ma mõtlen. Loodus, järvetäied tulist vett, toredad inimesed ning ei ühtki mustas pükskostüümis kleptomaanist turvameest, kes konfiskeeriks su fotoka või veinipudeli, või nõuaks, et istuksid sirgelt, käed põlvedel ja oleksid kuss. Süüa-juua anti ja ruumi oli lahedalt. Telklaager oli seal ju ka. Täiesti random tähelepanek: vanainimeste kehavõlude imetlemiseks ideaalne. Nagu selgus. Aga mitte selleks ei läinud me sinna.

Esinejad

Tulli Lum - liivi folgi teema. Neil oli hea meel meile esineda, sest tänu Eestile olla Läti nüüd vaba. Me ei keelanud neile seda rõõmu ja kuulasime. Ja meeldis. Kui gängstaräpp, pop, etno ja folk imponeerivad, siis oli see bänd eriti nummi. Mitte, et see suisa räpp oleks olnud. Ei, tootmisvõimlemist, kapuutse, kette ega erootikat polnud, aga fiiling oli selline. Kohati vaid. Et nagu moodsas võtmes. Esinejaproua rääkis meile oma lauludest ja promos muuhulgas ka Läti naisi. Vahetu ja siiras. Jäin täitsa uskuma.

Pelagea oli lõpp äge tibi. Kujutad ette laulmist, mis on hästi mitmekülgne, nagu Kalevi assortii või jõulukarp, ja samas selline, mis võtab otsekui karva lahti? Selline see oligi. Kananahas kuulatav, raseeriv laul. Hehh ... Ilmselt võisid romansid muutuda kohati küll tüütuks, reipad rahvalaulud tobelõbusaks ja poplaulud mittemidagiütlevaks, aga mulle meeldis. Imeilus! Kontsentreeritud andekus. Teistele meeldis samuti, sest ma nägin küll, kuidas teised ka plaksutasid. Täiega.

Rinneradio - kompott päikeseloojangus. Kuulatav. Rokkis. Kohati näis, et see oli lihtsalt OK Rakvere juustuviineri ja õlle kõrvale võtta. Midagi jäi puudu. Mõnele. Teisalt hüpnotiseeris, võlus. Sobiv päikse ärasaatmiseks.

No-Big-Silence. Ehk siis No-Big-Silence, kombainid, traktorid, valgus, tuli, tähed, vesi, taevas ning lendav, veerev ja valguv leek. Sel õhtul oli maailm hoopis teistsugune:) Tegelikult oli ju juba enne teada, et NBS oskab üllatada. Eriti meeldivalt siis. Ka seekord.

Aplaus Tiit Kikasele! Aitäh!

Kombainid, traktorid, veepeegeldus, masinate tants. Keegi oli pettunud, et traktorid omavahel ei võidelnud ... Kui poleks teadnud, oleks uskunud et maailmalõpp on käes. Ja et maailmalõpp on hingemattev, dramaatiline ja võimas ning üleni nauditav. Oled näinud seda Sõrmuste Isanda filmi, või tahaksid laivis näha Mordorit? Seal me seda nägime. Disaini mõttes. Pure pleasure.

Selge, et see oli parim koht, kus sel hetkel olla. Nagu et, tead seda tunnet, kui näed midagi tõeliselt lahedat, et tahaks seda teistega jagada? See oligi selline. Leigo Järvemuusika. Plaadi pealt sa seda ei kuule, telekast ei näe.